Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Halamine ja tegelikkus

JAAN VAHTRA,      18. aprill 2012

Üks lugeja Loksalt halas 20. märtsi Postimehes: oi missugusest kerjuslikust vaesusest me oma riiki taastades 20 aastat tagasi startisime!
 


Aga kas ikka see oli märkimisväärne vaesus, kui majandite laudad olid loomi täis ja põllud kandsid vilja ning tehastes-vabrikutes olid seadmeid, mille kvaliteet võis olla kohati küll küsitava väärtusega, kuid mis olid paremate saamiseni ometi olemas? Kel tekkis himu läänelikuma kauba järele, sai sõita idapoole - Narva taha Slantsõsse. Kolme kanamuna eest võis osta liitri bensiini, põruta või Vaikse ookeani äärde. Kõht oli täis, riie seljas, katus pea kohal, tuba soe. Pidi vaid end veidi liigutama, tegema tööks nimetatut, ja seda jätkus.

Halaja näib kalduvat nn isamaalikumasse seltskonda. Nemad alustasidki naabriga kraaklemist, loomade lihakombinaati ja seadmete vanametallilattu vedamist. Riik on halb peremees! - nii nad kinnitasid, kui riigivara kallal erastamist-ärastamist tegid. Isegi uksehinged kisti müüride seest välja, raudteerööpad korjati kokku ja tehti rahaks... Esivanemate varutud ja välismaalt tagasi saadud 11 tonni riiklikku kullavarugi päästeti "roosteminekust".

Samas ajalehes küsib üks ettevõtja: miks riigil raha ei jätku? Küsiks vastu: kuhu kadusid nood tatraveskid, kes Eesti krooni matustel jahvatasid, et euro ei tõsta kaupade hindu? Selle tõestamiseks telliti Hiinast igale perele isegi kalkulaator. Esimesel ja teisel päeval püsisid hinnad veel paigal, aga kolmandal päeval peale euro kehtestamist maksis ruumimeeter küttepuid endise 340 krooni asemel 35 eurot. Sisestage 35 eurot kalkulaatorisse, kohe on näha, kui palju hind tõusis! Ka liha, piim jm olid endised - Lääne "kvaliteetkaup" polnud veel kohale jõudnud, küll aga olid hinnad uueks tehtud. Nood tatraveskimöldrid nüüd vaikivad, kuigi neid peaks enam avalikult meeles pidama -- ikkagi olid ju nemad "õnne toojad meie õuele".

Ei saa midagi parata - mulle sümpatiseerivad arukad tegijad. Laulgu taevased inglikoorid või vuragu maapealsed virtsavoorid, ikka jätab küsitava mulje see, kes luurab teiste tehtu järele, aga ise pole oma kätega käblikupesagi teinud. Kunagi komistasin abitöölise otsa, kes olla tahtnud arstiks saada, aga pea polevat võtnud. Et talle meeldis hommikul hilineda, läksin teda koju vaatama. Vanemad olid tööle läinud, poiss aga ajas õuel kanu taga - kukk ka jooksutavat neid! Eks pane sedasorti "teoreetik", kes on kuulnud või lugenud, aga pole vaevunud või võimelinegi mõtlema, tõsist tööd tegema või koguni teisi juhtima. Mis sellest välja tuleb?

Samas ei tunnustata tõsiseid tegijaid, kes n-ö keksukargajatele ei meeldi. Näiteks seda, et Savisaar vägisi avas kriitilisel perioodil võilao uksi, ei anna nn ratsaärikad senini andeks. Seda, et ta kehtestas suurema kaubapuuduse ärahoidmiseks omalaadse kaardisüsteemi, ei suuda seniajani seedida Leningradi ja Moskva vahet heegeldanud "kaubanduslikud vahendajad". Pahaks pannakse, et ta Tallinna linnapeana lahendas elamispinna erastamisel pooleli jäetud sundüürnike-probleemi, ehitas mahamüüdud lasteaedade asemele uusi, tegi "demokratismi" heidikutele varjupaiku ja tagas vähekindlustatutele munitsipaalkortereid. Nurisetakse linnakanalisatsiooni lõpuniehitamise ja linnatelevisiooni rajamise pärast. Küllap toob ta pealinna ka tasuta ühistranspordi, mida praegu millegipärast niiväga kardetakse.

Meenutagem, mis on varasemate linnapeade tegemistest meelde jäänud.

JAAN VAHTRA, Tallinn



Viimati muudetud: 18.04.2012
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail