Rahavahetusmälestusi

Samas tahavad eakad ausasti teada, miks tänasele eliidile enam ei meeldi varem edukaks kutsutud Eesti kroon. On's loogiline loota õnnele, mis kohe-kohe peale Eesti krooni matuseid koos investoriga meie õuele vuravat - kiltreid, kupjaid, aidamehi (mõisa) magasiaidast teri jagama palkab?.. Kas krooni kattevara, mida polnudki nii vähe (koos peaaegu 20-aastase arendusega), „seedetraktist" läbi laskmiseks läkski Eesti krooni  vaja?

Mäletan, kuidas kolmveerand sajandit tagasi tehti 6-klassilises algkoolis selgeks, mida tähendab oma Eesti riik ja selle raha ning kuidas neid hoida. Et jalgratastki ostma minnes võiks kaaluda „Olümpia" kasuks, mis küll Husqvarna omast raskem, aga ikkagi Eestis kokku pandud, - sellevõrra jääks raha kodumaale. Kui Tallinna reidile ilmusid Ameerika nisulaevad (6 senti nisukilo; kodumaine maksis 12 senti), siis „paha" valitsus ei lubanud laevu sadamasse, sest kõik oleksid tormanud odavat vilja ostma, ning see oleks hukutanud kodumaise viljakasvatuse.

Küsigem tänastelt „professoritelt": miks on pidanud Eestis toodetud tulu, asja eest, teist taga, siit kellegi lusti tarvis välja vedama? Kas ainult seepärast, et oma pea ei osanud sellega midagi peale hakata?

Väga vanad mäletavad ka „baaside lepingule" järgnenud kaubandussagimisi. „Uue ja parema" elu korraldajaile Eesti kroon ei meeldinud: krooni eest pidi tööd tegema, rubla aga tuli vaid ametit pidades kätte. (Nagu praegustele euro/dollar?) Vahetuskurss (1 kr = 1,25 rbl ehk põllutöölise päevapalga eest pakk Vene paberosse,või vastupidi) tühjendas Eesti lookas letid mõne kuuga - ladudest kadusid isegi reformpõhjaga raudvoodid... Isa läks Viljandi Põllumajanduspangast, kuhu oma miljonit (senti) kogus, lunima enda arve pealt tuhandet kroonigi (raua ja soola ostmiseks), aga talle vastati, et uus valitsus on kroonihoiustega tegelemise lõpetanud.

Mäletan külma talvehommikut Paide keskväljakul. Tööle tõttavad linnakodanikud peatusid Türile viiva tee nurgas asuva jalatsipoe ees. Mõni lahkus mõmisedes, mõni sülitas, üks läkiläkis taat lausus kohe südamest: „Mihklil oli õigus, et riik ilma oma rahata on nagu oinas, ilma munadeta!" Vaateaknal olid väljas uued kaubahinnad - näiteks meeste kingapaari varasem hind 12 kr oli läbi kriipsutatud ja lisatud suurelt uus - 140 rubla. Siis käibisid kroon ja rubla veel paralleelselt.

Teisest Eesti krooni tulekust mäletame, kuidas rahavahetusele eelneval päeval maksis kilone leivapäts 14 kopikat, järgmisel päeval aga - kursivahele 10:1 vaatamata - 1,4 asemel 20 senti. Pääsküla poe ees aga küsiti paki „Priima" eest 3 krooni!! Seekord võitsin enda: viskasin pooliku koni sinnasamasse rentslisse ega ole suitsetamist seniajani üles võtnud.

Tallinna Ülikooli õppejõud Kersten Saar meenutas 24. veebruari ja 3. märtsi Kesknädalas, millist iseolemise meeletut vaeva tuli IME probleemnõukogus parema elu eest võideldes näha. Aga ta unustas või õigemini - vaikis maha tulemi, mida 4-, 5-, 7-, 10- või 20-kordsed võitjad suuremeelselt nahka pistsid. Mitte „rahvusvaheline imperialism" ei tulnud siia raudrüütlite kombel reformima, ärastama, müüma, „armetuks" kuulutatud majandust põhja laskma, sellega said hakkama omad pioneerilaagrikasvandikud.

JAAN VAHTRA, Tallinn

Jaga |