Kas Reformil õnnestub taaskord inimesi petta?

 Kas polnud see mitte Rõivase–Rosimannuse valimisstaabi otsus algusest peale? Kus oli läbi mõeldud ja paika pandud RE valimisstrateegia ja -taktika, poliittehnoloogilise etenduse peaosaline ja kõrvalosaline. Kuna RE poliitikute trend on langev, siis tuli välja töötada väga hea petuplaan. Generaalplaan nägi „parteitu“ Marina Kaljuranna saamist presidendiks; tema on selle etenduse peaosaline. Partei auesimees on aga kõrvalosaline, ehk pr. Kaljuranna soojendussolist. Oli ju teada, et Siim Kallas Riigikogus läbi ei lähe; sondeerimisel selgus, et ka valimiskogus mitte. Küll aga on proua Kaljurand pälvinud rahva palavat armastust; võimalik, et ka valijameeste poolt. Seda „armastust“ õhutati veelgi takka: rumal peaminister ja RE juht tegi ausale välisministrile liiga!

Ajakirjandus ja arvajad, hämmastav, et ka opositsioonist, skandeerisid: Reformierakond on lõhki ja vajub põhja! RE esimees Rõivas neelab kõik solvangud alla, partei ise tunneb end järjest paremini. Partei auesimees tunneb end küll natuke nadilt: tuleb tuua nooremate eest kastaneid tulest välja. Aga see ei pruugi tema poliitikukarjääri lõpp olla.

Miks mitte ei võiks Siim Kallasest saada Eesti Vabariigi peaminister? Kui „parteitust“ Kaljurannast saab president, kui õnnestuvad järgmised e-valimised või kui „rumal“ Rõivas riigilaeva enne põhivalimisi põhja ajab. Jutud praeguse valitsusjuhi rumalusest on üldse tugevasti liialdatud. Ei ole ta rumalam ega andetum kui tema eellased Kallas ja Ansip. Ta ajab RE-le omast mugavuspoliitikat, kus peamine on Euroliidu direktiivide täitmine, kus väiksemgi samm iseseisvas poliitikas on nurjumine (nagu see on nüüd haldusreformiga) ja kus ainsaks päästerõngaks on kaudsete maksude tõstmine. T. Rõivase kurbloolisus on selles, et temaga nähtavasti lõpeb reformikate riigilaeva uputamine.

Pr. Kaljurand on tõepoolest parim presidendikandidaat. Aga mitte Eestile, vaid Reformierakonnale. Oma senise tegevusega on ta näidanud oma poliitilist seisukohatust, isiksusetust. Ta on olnud tüüpiline reformierakondlik minister, kes täidab pisimaski partei käsujoont. Suur pluss RE-le on see, et Marina Kaljurand presidendina võib tuua vene valijate hääli. Kas tema lõpmatust optimismist ja soojast naeratusest piisab, et ühiskonda (ühiskonnatust) ühendada ja lepitada? Vaevalt.

Küll aga sobiks pr. Kaljurannal, kui ta presidendiks ei saa ja jääb ministriametist priiks, oma vaba aeg pühendada edaspidigi taidlusele. Koos hr. Kallase ja lavastajatega mõnes veelgi uskumatumas jandis. Millistest meil Eestimaal puudust ei ole.

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |