Milleks Leninile pea ja rattad?

RALF R. PARVE,      25. jaanuar 2006


21. jaanuaril tähistas kogu maailma regressiivne üldsus töörahva suure juhi ning õpetaja Vladimir Ilja poja Uljanov-Lenini (Krupski) 82. surma-aastapäeva.

Nõukogude aegadel püstitati ainuüksi Moskvas „igavesti elavale Leninile" enam kui 70 ausammast, pandi üles 130 memoriaaltahvlit, lisaks tehti igasuguseid skulptuurilisi kompositsioone kultuurimajadesse ning koolidesse. Praeguseks on kunagisse kangelaslinna Moskvasse jäänud taolisi Lenineid alles 68 ringis.
Siinkohal meenub, et aastaid tagasi paiknes miljonist Eestis olevast Leninist üks pisike ja hõbedaseks värvitud Iljitsh Vabaduse puiesteel Pääskülas. Oma väiksuses ja hiilguses mõjus see nõnda totrana, et monumendihakatis koristati ära.
Legendina liikus ringi lugu, kuidas tudengid olid 1970. aastate algul Tartus Riia mäel asunud Lenini kuju ümbritsevale lilleklumbile tühjaks valanud suuremal hulgal apteegist ostetud palderjanitinktuuri pudelikesi. Hulga aega kostis proletariaadi juhi ausamba ümbrusest joobunud kasside ning kõutside kräunumist. Ilmselt vastab lugu tõele, sest millegipärast oli Lenini kuju ümbrus hiljem asfalteeritud.
1991. aasta putshipäevade järel viidi Tallinna südalinnas asunud Lenin, jalad ees, ajaloo prügikasti.
Üks Lenin meenub veel. Narva lossi õuel Ivangorodi poole suunavat Leninit külastab nüüd paar korda aastas isand Mishin mõnekümne muldvana, kuid vankumatu leninlasega.

Leninid missugused!
Milliseid Lenineid küll pole nõukogude inimesed oma elu jooksul näinud. On nii istuvaid kui seisvaid, koos Nadezhda Krupskaja või Jossif Staliniga, sonimütsis või ilma, ajaleht käes või seismas Moskva Oktjabrskaja metroojaamas rataste peal.
On ka naljakaid puuslikke: näiteks lumememmekujulisi, mille oleksid justkui koolilapsed kokku mätsinud.
Lenini ausambaid püstitati enesestmõistetavalt kõikjale, kuhu iganes võimalik oli. Igas Moskva raudteejaamas saatis reisijaid teele ja võttis neid seal vastu Vladimir Iljitsh isiklikult. 1967. aastal püstitati Moskva Jaroslavski vaksalisse jällegi üks Lenini kuju, mis sai hüüdnimeks „juht müüb oma pintsakut". Tõepoolest, seda pottsepp A. Kibalnikovi taiest silmitsedes jääb mulje, et Lenin pakub igale möödakäijale lahkelt oma riidehilpu.
Paljude Venemaa pealinnade puiesteedelt võib leida Iljitshi, kes mõtiskleb kusagil puu all või loeb ajalehte Iskra. Üks sarnane asub näiteks Moskvas Lenini prospekti ja Krupskaja uulitsa ristumiskohal.

Puuslike suurtootmine
„Ebajumalate seeriatootmine on Venemaale iseloomulik nähtus. Kui meenutada tsarismiaega, siis nii mitmelegi isevalitsejale püstitati ühes ja samas linnas rohkem kui ausammas," väitis arhitekt Gennadi Holmanski ajalehele Argumentõ i faktõ.
Paraku ei loodud neid siiski mitte nii massiliselt kui Leninile Moskvas. Seda enam, et need ausambad on erinevas stiilis ja linna üldmuljele mõju ei avalda. Kui aga kuju erinevus seisab vaid pisidetailides, näiteks üks Lenin hoiab kätt kõrgemal kui teine, või on ühe näpp pisut teistmoodi kõverdatud kui teisel, siis on tegemist tõesti puuslike püstitamisega.
Ajaleht Argumentõ i faktõ lisab, et Moskva võimuesindajad olid isegi nii püüdlikud, et järjekordse Lenini ausamba püsti panemiseks kasutati teiste monumentide aluseid. Näiteks tuuakse imperaator Nikolai I kuju, mille postament jäi Leninile kitsaks.
Siinkohal meenub veel üks monumentaalne seik. Pärast NLKP XX kongressi hakati maha võtma Stalini kujusid. Armeenlased kiskusid ühel Stalini kujul pea maha ja asendasid selle Lenini omaga. Siis aga märkasid, et uuel hübriidil oli peas leninlik sonimüts, peos aga hoidis ta rummuga stalinlikku vormimütsi.
Eestis Lenini peaga probleeme ei tekkinud. Chaplini kultuurikeskuse ees seisnud Leninil polnudki pead otsas. Standardtoodanguna toodetud ja Eestis peatuks jäänud Lenini keha kõlbab hästi hoiatavat vilkurit kandma.

Kasutatud on 2005. aastal ajalehes Argumentõ i faktõ nr 34 avaldatud fakte.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)