Lõpetagem pensionäride ja laste vastandamine!

Praegu on 17,2% meie elanike koguarvust eakad, 2030. aastaks prognoositakse tõusu 25 protsendini. Järjekindlalt kujundatakse ühiskonna sidusust kahjustavat psühholoogilist vastasseisu pensionäride suhtes, kes nagu oleksid priileivasööjad ja riigi rahaliste vahendite raiskajad. Vajalik oleks riiklikul tasandil selgitada tõsiasja, et pension pole riigipoolne kingitus eakatele, vaid investeeringute tagasimakse neile, kes oma tööealise elu jooksul riigimakse tasudes on selle raha vanaduspäevadeks kogunud. Tuleks eakatelt vabandust paluda, et riik ei suuda neile täismahus tagasi maksta nende tehtud investeeringuid. Tarvis on lõpetada psühhoterror pensionäride suhtes, kes tundku end süüdlastena, et veel elavad ja pensionina tarbivad enda kogutut.

Paljud pensionärid tunnevad end ühiskonnast välja tõrjututena, sest vaatamata võimekusele neile ei võimaldata veel osaliseltki tööprotsessis osaleda. Ei taheta mõista, et kronoloogiline vananemine ei tähenda vaimset ja füsioloogilist vananemist.

Euroopa Liidu kogemustest

võiks Eesti midagi kasulikku võtta oma rahva jaoks. Paljudes riikides on ühiskonna vananemises hakatud nägema positiivseid võimalusi tööjõuturgu rikastada - kasutatakse ära eakate teadmisi, oskusi, tööeetikat ja kohusetundlikkust. Eakate tööhõivega saab riik täiendavalt tulumaksu ja lisandub ostujõulisemat elanikkonda. Paljudes EL-i riikides on 40% eakate koguarvust hõivatud tööturul.

Neile kogemustele võiks rajaneda ka Eesti riiklik eakatepoliitika. Eeskuju võiks võtta Euroopas laialt levinud elukestvast õppest, kuid selleski on meie riik häbiväärselt viimaste hulgas. Pensioniea tõstmine ei peaks küll olema ainus eakatepoliitika teostamise vahend.

Valitsusel tuleks tõele näkku vaadata

seoses iibega ja avalikult tunnistada oma töö puudujääke. 19,5 eurot toetust perele lapse kasvatamiseks pole riiklik abi, vaid on riiklik häbi. Riigikogu valimiste eel püütakse näiliselt tõsta "vajaduspõhilist" lastetoetust, kuid sellestki kumab läbi osav manipulatsioon.

Iibeprobleemi lahendamiseks oleks vaja korrastada peretoetused ja tagada lastevanemaile kindlustunne homses päevas. 60 tuhat alatoitluses last peaks olema küllalt tugev häirekell valitsuse kurtidele kõrvadele.

Ummikussejooksnud maksupoliitikat jätkates

võib tegematajätmisi jätkuvalt põhjendada riigikassa rahapuudusega. Milline loogika küll õigustab tulumaksu vähendamist 1% võrra? Lapselegi on selge, et jutt hoolitsusest inimeste eest, kellele niimoodi jääks rohkem raha ostude tegemiseks, on ju aukudega tõde. 1% tulumaksualandust madalapalgalisele tähendab paari eurot lisaraha palgapäeval, mis ei tõsta kuidagi tema ostujõudlust, samas aga jääb riik ilma miljonitest eurodest. Samas opositsiooni poolt soovitatud ja ühiskonnas populaarsust kogunud astmelise tulumaksu kehtestamise ideed valitsus keeldub realiseerimast. Kelle huvides?

Edukaks vananemiseks on vaja

tervise eest hoolitsemist: tervislikku elustiili, füüsilist tegutsemist, pidevat enesetäiendamist, aktiivset osalemist sotsiaalses tegevuses, positiivset elukäsitlust ja elu väärtustamist. Praegu on aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aasta. Kuidas ilusad soovitused aktiivsena vananemiseks on meie riigis tagatud? Eestis on just psühhosotsiaalsest keskkonnast tingitud stressid elanike hulgas sagedased. Raske on positiivselt mõelda, kui inflatsioon sööb palga- ja pensionitõusu, kui puudub kindlustunne järgmiste päevade ja ühiskonna stabiilsuse suhtes.

Vaesem elanikkond tunnetab enda mahajäetust oma riigi poolt, sest riigi hoolt jagub teiste riikide, mitte aga oma rahva eluprobleemide lahendamiseks. Kuidas saab tõsiselt võtta koalitsioonikokkuleppes kirja pandut, et Eesti on parim paik peredele elamiseks ja eakatele väärikaks vananemiseks? Riiklik retoorika ja tegelikkus ei kattu. Eakatel on kahju, et minevikus teises riigis talutud riiklikul tasandil valetamine on arenema hakanud meie omas armastatud Eesti riigis. Siit kasvab välja rahva võõrandumine riigist, kujuneb umbusk õõnsate lubaduste ja rahva huvidest kaugeneva poliitika suhtes.

Milline on reaalne olukord?

2011. aastal oli EL-is hinnatõus 3,1%, Eestis 5,1%. Toiduained kallinesid võrreldes 2010. aastaga üle 10% (mõne allika alusel koguni 20%).

Hinnatõusu põhjused: nõudluse kasv (Maa rahvaarvu pidev kasv), energia kallinemine, ebasoodsad ilmastikuolud, spekulatsioonid turgudel, kaubanduskettide hinnadiktaat, esmatootja osatähtsuse vähenemine lõpphinnas.

Hinnatõusu saaks vältida või vähendada otsemüügiga tootjalt tarbijale. Oleks vaja organiseerida ühistegevust, muuta hinnad läbipaistvaks, suurendada selles valdkonnas riikidevahelist koostööd. Ei tohiks tähelepanuta jätta globaliseerumisest tulenevaid mõjusid. Kuna Eestis on tegemist n-ö õhukese riigiga, siis riigipoolne sekkumine neisse küsimustesse on põhiliselt olematu. Teistest Euroopa riikidest võiks Eesti leida eeskujusid, mida järgida.

Kui vaadata elukalliduse kasvu paaril viimasel aastal, võiksime välja tuua järgmised näitajad:

käibemaksu tõus 18%-lt 20%-le; toasooja käibemaksu tõus 5%-lt 7%-le; matusetoetused kaotati, matuseteenuste käibemaks tõusis 5%-lt 9%-le; raamatute ja õpikute käibemaksu tõus 5%-9%-le; tunduvalt tõusid maagaasi aktsiis, pakendiaktsiis, elektriaktsiis.

EL-is on elektrienergia aktsiisi alammäär 1 euro MWh kohta, Eestis on see 4,47 eurot. Võrguteenuste hind tõusis 0,35 senti kWh kohta. Tarbijale tähendab see 6% hinnakasvu. 2013. aasta 1. jaanuarist avaneva elektrituruga tõuseb elektri hind kuni 40%, 2016. aastaks prognoositakse hinnatõusu 60%-ni - sellega seoses tõusevad kõikide toodete ja teenuste hinnad.

Üldist hinnatõusu mõjutab

ka bensiini kallinemine - alates 2007. aastast 36%. Üle 50% bensiinihinnast moodustavad käibemaks ja aktsiis. Kuna need on valitsuse kontrolli all, siis saaks neid makse alandades hinnatõusu ohjeldada.

Kärbitud on haigus- ja hooldetoetusi. Hooldusravi omaosalus on 191,73 eurot kuus. Kaotatud on hambaravihüvitis 19,17 eurot 19-62aastastele patsientidele.

Põlevkiviaktsiisi tõus mõjutab soojahindu.

Lõpetatud on pensionide tasuta kojukanne. Kojukandetasu tõusis 3,4 eurolt 4,6 eurole.

Ülaltoodud näidete varal saab aru, et lakkamatu hinnatõus mõjutab valusalt alla keskmist palka saavate inimeste ning abirahadest ja pensionist elavate inimeste toimetulekut.

Eesti osalus ESM-is

1,995 miljardi euroga (varem räägiti 1,3 miljardist eurost) tähendab lähiajal võimalikku 357,2 miljoni euro väljamaksmist riigikassast. See on enamikule eestimaalastest arusaamatu. Kui nendes riikides, keda abistame, on palgatase ja pensionid Eestiga võrreldes kordi suuremad, siis tundub Eesti riigi selline käitumine oma rahvale selja pööramisena.

Kui EL-i alusdokumentides toonitatakse Euroopa ühiskodu olemasolu kõigile EL-i kodanikele turvalisena, siis kuidas lubatakse ühe riigi valitsusel oma rahvaga niimoodi käituda? OECD on küll teinud Eesti valitsusele mõne märkuse, näiteks selle kohta, et sotsiaalabi ei jõua abivajajateni. Kuid kas need märguandmised muudavad reaalset olukorda kohapeal?

Rahvas on kõrgeima võimu kandja riigis.

See on demokraatliku riigi üks alustugesid. Eesti Vabariigi põhiseaduse 20. aastapäeva puhul räägiti palju põhiseadusega tagatud õigustest ja vabadustest ning kohustustest, riigi võimuasutuste ülesannetest. Paraku on juba pikemat aega täheldatud esindusdemokraatia muutumist "eliitdemokraatiaks". Üha sagedamini võime Riigikogu istungitel kuulda valitsusliikmetelt ütlemisi, et rahvas ei oska otsustada ja et isegi rahva esindajad, Riigikogu liikmed, ei oska otsustada.

Riigikogu infotundides on spiikril olnud vaja korduvalt nõuda, et vastusteandjad jääksid sündsuse piiresse ega alandaks küsijaid - parlamendiliikmeid. Kas rahva ja nende esindajate alandamine ning nende inimväärikuse solvamine valitsusliikmete poolt polegi kuritegu? Mida leiame selle kohta meie põhiseaduses ja ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis kirja pandust?

Koalitsioonile tagab võimu legitiimsuse rahva toetus, mis on saadud valimistel. Lootes kodanike vähesele poliitilisele teadlikkusele, püüab praegune valitsuskoalitsioon ka järgmiste valimistega oma võimu säilitada.

Sotsiaalteadlane Ülo Vooglaid on leidnud, et poliitikas ebateadlike antud hääled ja seega ka valimistulemused on fiktiivsed. Poliitilise harimise asemel toimub enne valimisi rahva ajupesu - nt kodukulude alandamise lubaduste jms kaudu. Elukestva õppe teostamisega oleks võimalik elanikkonda poliitiliselt harida. Teadlikud kodanikud ei jääks kõrvale valimistest ja toetaks neid, kes oma lubadusi on täitnud või opositsioonis olles rahva huve kaitsvaid ettepanekuid teinud.

Eakate osakaal ühiskonnas

on arvestatav poliitiline jõud. Eakad ei muretse ainult iseenda majandusliku toimetuleku ja inimväärse elukorralduse pärast. Meie mure on meie laste ja lastelaste mure, ning me ei saa leppida valitsuse poliitikaga, mis ei taga ühiskonna sidusust ja kestlikku arengut.

MAIROOS KALA, õpetajana töötav pensionär

[esiletõste]

Suur eakate arv ühiskonnas on arvestatav poliitiline jõud. Eakad ei muretse ainult iseenda majandusliku toimetuleku ja inimväärse elukorralduse pärast. Meie mure on meie laste ja lastelaste mure.

Jaga |