Uppumissurmade vähendamiseks läheb vaja kindlat sõnumit

Tänavu on Eestis uppunud peaaegu 50 inimest, keda jäävad leinama nende pere, sõbrad ja tuttavad. Inimlikule traagikale lisaks on selle kõige juures peidus ka majanduslik pool: kaovad töökäed ning noortel jääb oma pere loomata.

2012. aastal läbi viidud uuringu kohaselt oli ühe inimese elu väärtus Eesti majandusele mediaankeskmiselt 561000 eurot. Iga surma puhul võib olla hind erinev, aga fakt on, et Eesti riigil jääb kaotatud elude tõttu saamata igal aastal üle 25 miljoni euro. Tegemist ei ole otse riigikassasse laekuva summaga, vaid inimese eluajal ühiskonna rikkusesse panustatud osaga.

Erinevad kampaaniad, mis kutsuvad üles purjuspäi mitte ujuma, on kiiduväärt, kuid ometi tunduvad tulemused tulema vaevaliselt. Riik panustab niisugustesse kampaaniatesse aastas ligi 1,5 miljoni euro eest, kuid peaks endalt küsima: kas selline summa on piisav või on seda, võrreldes inimelu kaotuse hinnaga, liialt vähe?

Ujumisoskus päästab, aga mitte alati

Kampaaniate keskel on paljuski jäetud tähelepanuta meie inimeste kehv ujumisoskus. Kui lõõskava päikese käest minnakse end veekogusse jahutama ja ujuma, võib päris kindel olla, et enamik mõtleb selle all suplemist. Kui küsida, kes oskavad hästi ujuda, kätemerd näha pole loota. Ometi on Eestis pikk mereäär, rohkelt järvi ja jõgesid. Ujumiseks on head tingimused, kuid järele oleks vaja aidata ka õpetust ujumisvõimaluste turvaliseks kasutamiseks.

Koolis õpivad mudilased ujuma algklassides ühe veerandi jooksul. Õpilastel, kelle koolis on olemas bassein, veab. Neil on võimalik kauem katsuda vett järelevalve all ja õpetussõnade saatel. Nendel aga, kel sellist võimalust pole, tuleb kartusest vee ees üle saada suuremaid rahasummasid ära andes.

Kiirpilk pakutavatele ujumiskursustele näitab, et välja tuleb käia umbes 100 eurot. Mõnes kohas vähem, mõnes kohas rohkem. See on piisavalt suur summa, et tõsiselt mõelda: kas kolme suvekuu eest, mil Eestis on võimalik varvast märjaks kasta, on sellist summat välja käia mõistlik või mitte? Kui laste puhul püüavad vanemad kindlasti leida selle raha, siis täiskasvanud võivad juba käega lüüa. Ometi on üle poole uppunutest üle 50-aastased.

Riigi poolt makstav ujumise algõpetuse toetus oli 2014. aastal 230000 eurot. Tegemist on selge alarahastatusega. Eesti Ujumisliidu hinnangul on meie koolides ujumise algõpetuse normid ebapiisavad ja tase ebaühtlane, mistõttu pooled lapsed tegelikult ei oska ujuda. Üle tuleks vaadata ka metoodika, mis peaks õpilaste võimeid ja kartusi ujumisel rohkem arvesse võtma.

Ujumiskursusi ei peaks riik pakkuma üksnes lastele, vaid ka täiskasvanutele. Iga euro, mis on panustatud ujumisoskuste arendamisele ning sellele, et uppumissurmade arv väheneks, on seda väärt.

Rohkem kainet meelt

Vähemalt kolmandikul uppumissurmadest on üheks põhjuseks alkohol. Näiteks kahe või kolme lahja alkoholi pudeli tarbimine mõjutab oluliselt inimeste füüsilist võimet ning selget meelt. Piisab vaid ühest eksimusest, näiteks tõmmates vett kopsu, kui kehva ujumisoskusega inimesel tekib paanika. Alkoholijoove muidugi olukorra lahendamisele kaasa ei aita.

Riigi poolt oli mõtlematu teha alkoholitarbimine korrakaitseseadusega lubatavaks igal pool, kaasa arvatud randades. Samal ajal hoiatatakse, et alkohol ja ujumine ei käi kokku. Kardetavasti andis uus seadus nii mõnelegi täiesti vale ning ebavajaliku sõnumi.

Kümned tuhanded Eesti inimesed veedavad oma päevi siitmaa supelrandades, järvede ja jõgede ääres. Kuigi eelkõige vastutab iga inimene enda eest ise, tuleb riigil kaasa aidata, et kõigil jätkuks kainet meelt ning et inimeste ujumisoskus ei piirduks vaid mõnekümne meetri läbimisega. Uppumissurmade arv peab Eesti riigis hakkama tõsiselt vähenema.

NB! Tegemist on majanduslikust aspektist lähtudes kirjutatud kirjatükiga. Iga inimelu on hindamatu ning iga kodanik kordumatu.

TÕNIS MÖLDER, Tallinna Pirita linnaosa vanem

Jaga |