Põlevkivi kaevandamine: nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik!

ANTO RAUKAS,      29. november 2006


Nõukogude aja lõpul toimus Eestis fosforiidisõda. Praegu hirmutatakse rahvast põlevkivisõjaga, mis kogub tuult tiibadesse väärinformatsiooni tõttu.

Segaduse külvamise lipulaevadeks on televisioon ning juhtajalehed Postimees ja Eesti Päevaleht, kus kõneldakse kavandatavatest röögatutest kaevandamismahtudest ja Eestimaa muutmisest Nauru saare analoogiks. Rahva hääli õngitsevad rohelised tahavad aga kaevandamist hoopis lõpetada ja viia Eestit tagasi kiviaega. Kõik see on mõistetav, sest Riigikogu valimised lähenevad ja iga erakond püüab nüüd sogases vees rasvasemaid kalu püüda.

Mis on riiklik huvi?

Tegelikult murtakse kirvega sisse lahtisest uksest, sest reaalset ohtu märkasid Keskkonnaministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juhid juba ammu, sest seadusandlus oli tavapäraselt lünklik. Kaevandamisluba võis taotleda iga kodanik ja ettevõte ning loa väljaandmisest sai keelduda vaid riikliku huvi puudumisele või keskkonnanõuete eiramisele viidates.
Kuid mõiste „riiklik huvi" oli defineerimata ja seetõttu jäi taotlejale võimalus loa väljaandmisest keeldumist vaidlustada kohtus ning suure tõenäosusega ka võitjaks tulla. Olukorra parendamiseks tegi Riigikogu maapõueseadusse täienduse (RT 2004, 84, 572; 2006, 14, 109), mis peatas kõigi kaevandamisloataotluste menetlemise kuni põlevkivi kasutamise suundade ja mahtude määratlemiseni.

Aluseks saagu riiklik arengukava

Praegu on koostamisel põlevkivi kasutamise riiklik arengukava aastateks 2007–2015. Selle aluseks on Vabariigi Valitsuse korraldus nr. 384 (11. juulist 2006) ja eesmärgiks põlevkivi kui strateegilise energiaressursi kasutamissuundade määratlemine, sealhulgas põlevkiviõli ja -gaasi kasutamise võimaluste hindamine hajutatud energiatootmises. Keskkonnaministri korraldusega moodustati arengukava koostamise töögrupp, seda nõustav komisjon ja tehtu avalikustamiseks kord kuus kogunev ümarlaud. Töögrupp peab ülesandega valmis saama 1. maiks 2007. Tööversioon, mis avalikustati 1. novembril 2006, on juba läbi arutatud asjatundjate komisjonis, ümarlauas ning 21. novembril ka Riigikogu majanduskomisjonis ja keskkonnakomisjonis ning on kõikjal pälvinud heatahtliku hinnangu.

Kuidas ohjeldada kaevandajaid?

Olukord pole kaugeltki lihtne, sest aastail 1999–2005 on viiele ettevõttele välja antud 18 kaevandamisluba kokku kuni 23,75 miljoni tonni põlevkivi väljamiseks aastas ja lubade tühistamine on praktiliselt võimatu või väga kulukas. 2005. aasta jooksul esitati Keskkonnaministeeriumile 16 uut kaevandamisloa taotlust, seejuures mõnele piirkonnale mitu. Taotlusi on esitatud kokku kuni 26,315 miljoni tonni põlevkivi kaevandamiseks aastas, nii et kõigi uute taotluste rahuldamisel kaevandataks põlevkivi kokku kuni 50,065 miljonit tonni aastas, mis oluliselt ületaks nõukogudeaegse maksimaalse kaevandamismahu.
Arengukava töörühm tegi valitsusele ettepaneku sätestada põlevkivi kaevandamise piiriks 20 miljonit tonni aastas ja pikemas perspektiivis järk-järguliselt vähendada põlevkivi aastast kasutusmahtu kuni 10 miljoni tonnini aastas.
Uusi kaevandamislubasid ei soovitata väljastada enne olemasolevate kaevanduste varude ammendumist ja kaevandusalade taaskasutusse andmist. Vältimaks olukorda, et põlevkivivaru peal olev maa-ala n-ö igaks juhuks broneeritakse, soovitatakse kaevandamisluba ära võtta ettevõtetelt, kes kindlaksmääratud aja jooksul pärast kaevandamisloa saamist pole kaevandamist alustanud.

Põlevkivi on eluliselt vajalik maare

Koostatava riikliku arengukava kehtivuse aja jooksul eeldatavasti ei tehta mingisuguseid olulisi teaduslik-tehnilisi avastusi ega rakendusi – päikesepatareid ja plasmaenergeetika kanduvad sajandi teise poolde. Kuid ka praegu on vaja elada, tootmist edendada ja lapsi kasvatada. Põlevkivi on meile elamiseks sama vajalik nagu õhk ja vesi.
Eesti energiatarve aasta-aastalt kasvab (praegu 4–6% aastas), seda vaatamata kavandatud kokkuhoiumeetmetele. Kaevandamislubade väljaandmise aluseks peab olema eelkõige riiklik huvi, mida defineerigu valitsus või Riigikogu. Töörühm on selle sõnastanud nii: "Riiklikuks huviks on Eesti tarbijate tõrgeteta varustamine elektri- ja soojusenergiaga ning väärtustatud põlevkivitoodetega, rakendades põlevkivi kaevandamisel ja ümbertöötamisel parimat võimalikku tehnoloogiat, kasutades põlevkivi ja sellega kaasnevaid loodusvarasid efektiivselt ning võimalikult väikeste negatiivsete keskkonna- ja sotsiaalsete mõjudega nii, et põlevkivi jätkuks võimalikult pikaks ajaks ja oleks tagatud riigi julgeolek."

Mõistlikkus tagab õige tulemuse

Peame saavutama mõistliku kompromissi põlevkivi kasutamise (elektri, õli ja tsemendi tootmine, keemiatooted), kaevandamisviiside (all- ja pealmaakaevandamine) ning elektri ekspordi alal. Euroopa Liidu keskkonnanõudeid silmas pidades on meil Narva elektrijaamades vaja renoveerida (ehitada) kolm energiaplokki, milleks raha võib saada kas elektrihinna tõstmisest või elektri eksportimisest. Põlevkiviõli võib aga müüa pooltootena, seda vääristada (näiteks Mazheikiai tehases Leedus) või põletada (Narvas katelde käivitamiseks, energiatippude katmiseks või kohalikes katlamajades).
Mootorikütuste saamiseks tuleb kaaluda rafineerimistehase ehitamist Eestisse, et maksimaalselt vabaneda üha kallineva autokütuse sisseveost. Valikuvõimalusi on palju ja otsuseid saab langetada vaid majanduslike arvutuste põhjal ja probleeme tundes, mitte aga emotsioonidele tuginedes ja lahmides.

Kasutussuundade määramisel tuleb lähtuda poliitilistest, majanduslikest, keskkonnaalastest ja sotsiaalsetest kriteeriumidest. Silmas tuleb pidada paljusid sotsiaalseid aspekte: tööhõivet, rahvusküsimust, mõju asustusele ja teedevõrgule, inimeste traditsioonilist tegevusala jpm. Majanduslikku kasutust hinnates tuleb arvestada lisaväärtuse kriteeriumit (ühest tonnist põlevkivist saadavat tulu), maksukriteeriumit (kui palju makse saab riik kui maavara omanik ning kui palju kohalik omavalitsus), kasutegurit (kui palju primaarenergiaühikut utiliseeritakse).
Kõike seda püüab põlevkivi riikliku arengukava koostamise töörühm ka arvestada. Oleme andnud „põlevkivivaldadele" sõnumi, et arengukavas käsitletaval perioodil uusi karjääre ja kaevandusi ei rajata ning suurendatakse tähelepanu keskkonnakaitsele ja kompensatsioonimehhanismidele. Põlevkiviressursi tõhusama kasutamise eesmärgil lubatakse rakendada vaid parimaid võimalikke tehnoloogiaid. Põlevkivi kasutamisest tingitud sotsiaalsete pingete leevendamiseks tuleb kasutamisõigusetasude suunamine ümber korraldada selliselt, et tagataks kinnistuomanikele tekitatud kahjude senisest õiglasem kompenseerimine.

Mida arvab rahvas?

Ida-Virumaa on Eesti üks vaesemaid ja keskkonnaseisundilt halvemaid piirkondi. Seetõttu on probleemide lahendamiseks vaja teada kohalike elanike arvamust. Hiljuti Saar Poll korraldas Ida-Virus telefoniküsitluse, millest selgus, et põlevkivi kaevandamist peab regiooni arengule oluliseks 83% vastanuist. Oluliseks peetakse ka seda, et põlevkivist ei toodetaks ainult elektrienergiat, vaid valmistataks ka vedelkütust ja keemiatooteid (78% vastajaid). 39% peab otstarbekaks isegi põlevkivitööstuse laiendamist, kuid 41% siiski selle jätmist samale tasemele. Neid inimesi, kes peavad otstarbekaks tootmise vähendamist, on päris vähe (5–8%).
Meile on aga kõige olulisem "põlevkivivaldade" elanike arvamus. 13% sealsetest elanikest leiab, et põlevkivitööstust võiks suurendada ja 16 protsendi arvates võiks elektritootmist laiendada. Põlevkivitööstuse vähendamise poolt on 12% ja elektritootmise vähendamise poolt 21% nende valdade elanikest. Seega siingi on valdav status quo säilitamine.

Kuidas muuta Eesti energeetika struktuuri?

Arengukava tööversioonile on juurde lisatud rakendusplaani projekt. Üheks tõsiseks ettepanekuks on moodustada riiklik komisjon kaalumaks AS Eesti Põlevkivi lahutamist AS Eesti Energia kontsernist, jättes ettevõtte aktsiad 100% ulatuses riigile. Pole kaugeltki normaalne, et üks ja sama ettevõtja valitseb nii ressursikasutust, elektri tootmist ja jaotamist, süsteemi ning bilanssi.
Juba lähiajal on Vabariigi Valitsusel ja Riigikogul vaja langetada strateegiline otsus: milliseid alternatiivseid energiaallikaid hakata kasutama vähendamaks põlevkivienergeetika osakaalu? Tuleb otsustada, kas panustada tuumaenergeetikasse või hajutatud energiatootmisse.
Ignalina tuumajaam pole väljapääsuks, sest alates 2012. aastast on energiaturg vaba ja siis võib energia liikuda hoopis vastassuunas: elektrit saab see, kel „ilusamad silmad" ja kes rohkem maksab! Vastavalt Euroopa Liidu vabaturunõuetele ei saa Eesti Energia siin energiavoogusid suunata.
Kaalukaima tulevikuotsuse langetamisse tuleb kaasata nii erapooletuid väliseksperte kui ka Eesti avalikkust. Rahvahääletust pole vaja mitte selleks, et näidata nagu rahvas oleks targem oma valitsejatest ja teadlastest, vaid selleks, et rahvale avalikustataks nn salajased materjalid. Oluline on kasvõi seegi, millistel tingimustel viiakse Ignalinast Venemaale tuumajäätmed, sest kuhugi mujale pole ju neid viia. Soome seadused näiteks ei luba tuumajäätmeid ei eksportida ega importida.

Kesknädalal on Kirde-Eestis palju lugejaid ja nende arvamus on meile eriti oluline. Arengukava tööversioon on kättesaadav Keskkonnaministeeriumi koduleheküljel. Oleme tänulikud iga konstruktiivse ettepaneku eest. Hea oleks, kui suudetaks kõrvale jätta emotsioonid ja tehtaks ettepanekuid vaid reaalseid võimalusi arvestades ja optimaalseid lahendusi pakkudes.

Jätkem maksimaalselt kõrvale eelseisvad valimised ja sellega seonduv tühja trummi kõmin!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)