Tormikindel Keskerakond

JAANUS KARILAID,      03. november 2004


Samal teemal: Ramon Loik ("Sotsiaalliberalism plagieerib Keskerakonda" KN, 09.10.2004; Sven Mikser ("Leebelt sotsiaalliberalismi kaitseks" KN, 26.10.2004)

Ühelt poolt on väga positiivne, et aastatel 2002–2003 Siim Kallase valitsuses olnud Keskerakonna ministrid on leidnud nüüd ühtäkki aega, et diskuteerida oma endiste poliitiliste nõunikega. Teiselt poolt näitab see kahjuks aga, et varem polnud eksministritel dialoogi hoidmine ja pidamine kombeks. Sven, ära palun nüüd pahanda, et teemad, mis omal ajal jäid lihtliikmetele hämaraks, nüüd hinnangu saavad.
Tänaseks on teie kärarikkast Keskerakonnas lahkumisest piisavalt möödas, et anda Sulle tagasiside. Püüan hinnangute lahtikirjutamises olla leebem ja sallivam kui ekskolleeg Sven Mikser.

Näilise kriisi tõelised argumendid või vastupidi?
Süüdistus 1. Keskerakonnal ei olnud järjepidevust Euroopa Liidu pooldamises või mitte pooldamises. Headel ekskolleegidel tasuks siiski peatuda järgnevatel asjaoludel. Koalitsioonileppe kokkukirjutamise juures aastal 2002 oli Keskerakonna esindajatena peamiselt neli-viis inimest. Keskerakonna kongress kui erakonna kõrgeim organ andis aga inimestele vabaduse ise valida ning juriidilist imperatiivi ei antud, vaid meelsust jäid peegeldama kolm seisundit – „ei" Euroopa Liidule, „jah" Euroopa Liidule ja südametunnistuse valik.
Mina kui jaataja (minu „jah" ELile oli/on midagi muud kui Juhan Partsi või Siim Kallase „jah") olin tol päeval Robert Planti kontserdil Haapsalus, sest jaatajate masinavärk oli loid ja samas enesekindel. Laiskus andis meile õpetliku ninanipsu ning mis muud kui tülikas veenmine see poliitika siis ikka on. See, et meie "JAH", Sven, tol kurikuulsal kongressil ei võitnud, on meie mõlema süü, ja ka kõigi teiste jaatajate oma, kes ei viitsinud oma "lähedasi" kolleege mobiliseerida. Ent kindlasti ei tohi üks poliitik olla nii jõuetu, et enda tegematajätmisi teiste süüks ajada.
Süüdistus 2. Pärast Keskerakonnast lahkumist väitsite oma kaaskonnaga, et erakonna juhtimine on autoritaarne, nõudsite mitme inimese lahkumist, Kesknädala reformimist jne. Samas kerkisid need süüdistused esile otsekui üleöö. Keegi ei olnud Sinu muutusi otsivat vaimu näinud siis, kui olid kolm aastat Keskerakonna abiesimees – ei juhatuse laua taga, ei KE volikogu istungitel jne. Kui probleemid olid tõesti nii suured, siis miks abiesimees midagi erakonna muutmiseks ette ei võtnud. Olid sa toona lihtsalt arg või silmakirjalik – püüdsid vaikimisega sillutada paremini teed karjäärile? Või äkki on õige hoopis kolmas vastus – tegelikult oli vaja neid klišeelikke süüdistusi selleks, et eraldumist õigustada?

Vähemusvalitsus rajas teed paremjõududele
Koalitsiooni minek oli tollal õigem olupoliitiline valik, mille otstarbekuse võib tagantjärele tarkuse põhjal muidugi kahtluse alla seada (lasi tekkida populistlikul Res Publical), kuid paljudele meeldis valitsusevõimelisuse argumendi tõestamine.
Mis siis oli selle "tõestusretke" tulemus? Jah, meid kiitis peamiselt Reformierakond, osa sotsiolooge (noorhärra Tõnis Saarts), pooled KE ministriportfelli omanikud. Ning marginaalne lisandväärtus häälte näol tuli 2003. aasta Riigikogu valimistelt. Protestihääled, nende inimeste hääled (30 000–40 000 tuhat valijat), kes uskusid muutustesse ühiskonnas, korjas tollal üles vasaktsentristlik jõud Res Publica. Sotsioloog Tõnis Saarts läks aga meie ministreid uinutava kiidulauluga nii kaugele, et hakkas juba pärast 13-kuist vähemusvalitsust samastama Reformirekonna ja Keskerakonna valijat!
Kui need asjaolud on Sulle, Sven, rõõmustavad, siis mulle on need hirmutavad poliitilised trendid. Et Sinu meelest olid Reformierakonna "paitused" Su karjäärile hädavajalikud, see tekitab minus vaid pettumuse.

Mis on Sinu maailmavaade?
Sinu kui sotsiaalliberaalide seltskonna esimehe viimased avalikud esinemised on aga rohkem kui segadust tekitavad. Otsid alles poliitilist idenditeeti – ei suuda valida Reformierakonna ega Sotsiaaldemokraatide vahel! Kas väärtushinnanguid saab siis vahetada kui musti sokke? Pateetilised oodid Jüri Luigele, ihalus diplomaatilisele tööle noort pensionäri mängima minna ning samas soov kutsuda keskerakondlasi liituma enda poliitiliselt näotu identiteediga tekitavad palju küsitavusi Teie tõsiseltvõetavuse kohta, sest rühmajuht hr Sven Mikser annab nii vastuolulisi signaale. Arvatavasti saad isegi aru, et poliitilise aususe ja korrektsuse huvides oleks teil õige kui "üks mees" liituda Sotsiaaldemokraatidega kui Keskerakonnale programmiliselt kõige lähemal asuva jõuga. Teine arusaadav võimalus on taasühineda Keskerakonnaga.
Kui Te ei suuda oma seltskonna ühtset poliitilist lõimumist korraldada, siis olete igal juhul reetnud aated ja eetika.
Ära ole pahane, et Keskerakond pärast 2003. aasta Riigikogu valimisi valitsusse ei saanud. Lihtne aritmeetika ei võimaldanud seda, saa, palun, sellest aru. Jah, ma tean, miks Sa oma rühmaga aru ei taha saada. Teie emotsioon Keskerakonna ja Reformierakonna vähemusvalitsusele on ju kui joovastav rõõmutants, ja see lähtepositsioon, arusaam eksitabki teid oma väliselt suurustava fassaadiga. Selliste tingimuste ja saavutustega ei tohi Keskerakond enam iialgi valitsuskoalitsioonis osaleda ning tehtuga leppida. Igal juhul pean ma ennem lugu kurikuulsast Viktor Upsaskichist (Leedu Tööpartei esimees), kes intervjuus Jaanus Piirsalule (EPL, 30.10.2004) ütles välja olulise poliitilise teesi: „Aga pääseda valitsusse ainult selleks, et pääseda valitsusse – see mind ei huvita. Mind huvitab meie programmi elluviimine."
Keskerakond läheb uuesti valitsusse, et alustada riiklikku eluasemeehituse programmi, lahendada kohaliku omavalitsuse tulubaasi küsimused, suurendada m ä r g a t a v a l t riigieelarvelisi kulutusi sotsiaalkaitsesse (töötus ühiskonnas ei tohi ületada 5% künnist) ning seista rohelise mõtteviisi eest (mahetootmine, GMO-vastalisus jne).

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)