Saab siis ükskord palgatõusu ka või?

Seega on kõik palgatõusu poolt. Ometi ei tule seda tõusu kusagilt, inimesed ei tule toime, tööd otsitakse välismaalt, majandusprobleemid mitte ei kao, vaid neid tuleb juurde. Kes on siis see paha, kes palgatõusu takistab, sellele vastu töötab ja suudab üldrahvalikule konsensusele pidevalt „vee peale tõmmata”?

Poliitikas on pahad ja head, majanduses on numbrid

Poliitika vaatenurgast vaadates on lugu nii, et kusagil on head ja kusagil on pahad. Ühed poliitikud tahavad palgatõusulahendused inimestele reaalseks muuta, teised on kas oma lollusest või pahast tahtest selle vastu. Koalitsioon on halb ja opositsioon hea. Või vastupidi, sõltub kelle pilguga vaadata.

Majanduslikust vaatenurgast paistavad asjad teistmoodi. Kui kellelegi antakse midagi juurde, näiteks töötajatel tõstetakse palka, siis võetakse kelleltki midagi vähemaks, näiteks alanevad ettevõtjate kasumid. Emotsionaalsed hüüatused palgatõusu vajadusest ei loo iseenesest veel palgaraha, see raha tuleb kusagilt võtta.

Niisiis, hea poliitik soovib kusagil vales kohas olevat raha tõusvate palkadena töötajatele ümber jagada, st ellu viia poliitikat, mis sellist ümberjagamist soodustaks. Kuna palku makstakse eelkõige ettevõtetes, siis lihtsaks lahenduseks heale poliitikule on „nõuda” palgatõusu ettevõtjate kasumite vähendamise arvelt.

Emotsioonid ja numbrid

Jättes aga emotsioonid ja poliitilised soovid kõrvale, katsume siin analüüsida, mida ütlevad palgatõusu võimalikkuse kohta reaalsed numbrid. Ehk siis jutt sellest, kas ettevõtjatel jätkub sellist kasumit, mida palgatõusu nimel ohvriks tuua. Loomulikult on tegemist lihtsustatud lähenemisega, kuid põhimõtte analüüsimiseks peabki kolmandate asjaolude välistamiseks seda tegema lihtsal viisil.

Statistikaameti andmetel oli ettevõtlussektori kogukasum 2015. aasta I kvartalis 650 miljonit eurot.  Statistika on küll kahtlemata teatud üldistus, kuid mingi visiooni siiski annab. Kuna palkadest räägitakse üldjuhul kalendrikuu lõikes, siis peab ka kasumit analüüsima samas ajavahemikus. Ühe kuu kohta tuleks kõigi Eesti ettevõtete kasum statistikaameti info kohaselt seega umbes 217 miljonit eurot. Ehk, kui me tahaksime Eestis töötavate inimeste palka tõsta siin tegutsevate ettevõtete kasumi arvelt, siis oleks meie käsutuses pisut üle 200 miljoni euro.

Ettevõtjatel kasumit 500 eurot inimese kohta

Statistikaameti info kohaselt oli 2015. aasta I kvartalis rohkem kui 66 tuhandes ettevõttes keskmiselt tööga hõivatud üle 426 tuhande töötaja. Jagades potentsiaalselt palkadeks „jaotatava” kasumi 217 miljonit eurot inimeste peale, saame ligi 510 eurot inimese kohta.

Siin tuleb muidugi mõista, et 510 eurot inimese kohta on summa, mida teoreetiliselt keskmine  ettevõtja keskmise kasumi arvelt võiks keskmise inimese peale täiendavalt tööjõu kompenseerimiseks kulutada – see ei ole netopalk.

Tasuda tuleb ka tööjõumaksud. Seega, kui maksud 510 eurost maha arvata, jääb järele suurusjärgus 325 eurot, ehk siis see oleks summa, mille osas inimesele täiendavat reaalset, käegakatsutavat palgaraha võiks tekkida, kui kogu Eestis tegutsevate ettevõtete kasum töötajatele laiali jagada.

325 eurot reaalset palgalisa on suur raha enamikele Eesti inimestele. Samas, kas see lahendab meie palgavaesuse küsimuse? Kas peale sellist palgatõusus oleme kõik Euroopa keskklassi hulgas ja võime muretult oma elu mööda saata? Kas 325 lisaeuri peatab väljarände? Kas selline potentsiaalne palgalisa tooks juba väljarännanud tagasi?

Pikemalt analüüsimata on selge, et nendele küsimustele on võimalik vastata vaid negatiivselt.  Veelgi enam, 325 on absoluutne maksimum olukorras, kui ettevõtjad kogu kasumi ära annaksid.   Kui see nii läheks, siis vaevalt siin üldse varsti oleks neid, kes tahaksid olla ettevõtjad ja kellelt kasumit võtta oleks. Jääbki vaid töötajaskond, kellele keegi ei taha palka maksta ja keda keegi palgata ei taha. Seega on reaalne võimalik palgatõus „ettevõtjate reservide” arvelt tegelikkuses märksa väiksem.

Kui raha pole, siis seda pole

Mõista tuleb ka seda, et ettevõtjad on erinevad. Mõnel on tõepoolest majanduslikult võimalik palku oluliselt tõsta. Teistele jällegi käib üle jõu isegi palga tõstmine paarikümne euro võrra.  Statistika annab meile vaid teatud keskmise, mis reaalsust vaadates võib vägagi varieeruda. Ka üldine „keskmine” maksimaalne palgatõus on pigem saja-paari kandis, mitte rohkem, sest sageli on ka teatud osa kasumeid vaid „paberil.”

Seega ettevõtjate kasumite arvelt suurest palgatõusust – mida Eesti vajaks – unistada ei saa.  Mis sest, et „peab” või „see on ainus võimalus” – kui raha pole, siis lihtsalt pole. Ei aita siin emotsioonid, süüdistamised või poliitikute iroonia sellest, et ettevõtjad peavad tegema paremad äriplaanid, peavad mugavustsoonist välja tulema ja leidma võimalused suuremaks lisandväärtuseks. Isegi ettevõtjate täiendav maksustamine ei pane neid palku tõstma.

Mis siis edasi saab? 

Eks jätkub jutt palgavaesusest, alateenijatest, riigist lahkumisest, kõrgharidusega töötajate alahindamisest, üldisest palgaahastusest jne. Kisa kasvab ja pettumus süveneb. See kõik on muidugi vesi poliitikute veskile, kes üha enam jutlustavad kõrgete palkade vajalikkusest ja sellest, kuidas nad ennastohverdavalt palkade eest võitlevad. Poliitikud hakkavad üha enam sarnanema võrkturustuse kahtlaste skeemide pakkujatega, kus räägitakse täpselt seda, mida inimene kuulda tahab, ilma et seal mingit reaalsust taga oleks. Ehk teisiti öeldes populism poliitikas suureneb.

Kuidas siis Soomes jt rikkamates Euroopa riikides kannatab rohkem palka maksta, inimesed on ju samasugused? Rikkad riigid on oma jõukuse kogunud ja hea „töökoha” rahvusvahelises tööjaotuses välja võidelnud paljude aastakümnetega, kui mitte sadadega. Neil on olnud rohkem aega tööd teha kui meie napp mõnikümmend aastat. Kui me pikalt tublid oleme ja veel aastakümneid tööd teeme, siis saame ka järk-järgult jõukamaks.

Kui rikkuse trepist ülesminek oleks kerge ja tehtav lihtsate poliitiliste trikkidega, siis oleks suur osa Aafrikas, Aasias ja Lõuna Ameerikas leiduvast vaesusest ammu likvideeritud ja ajaloo prügikasti saadetud. Paraku on nendes piirkondades suured majandusprobleemid alles, millest on põhjustatud nii vägivald kui ka otsene nälg. Palgatõusu hädavajadus seal ei ole meist sugugi väiksem. Lahendust aga ei ole. Ja pole mõtet endale ekslikult ette kujutada, et meie oleme siin töökamad kui näiteks inimesed Aasias ning seetõttu „vääriksime” rohkemat.

Lootus sureb viimasena

Lühikeseks vastuseks küsimusele, „kas palgatõus lõpuks tuleb?”, on see, et üldist ja arvestatavat palgatõusu väljavaadet kõigil töötajatel niipea ei ole. Loota ju võib, lootus sureb viimasena.  Samuti võib uskuda endale kõige meelepärasemat poliitikut. Kuid kahjuks on poliitikute puhul tegemist luust ja lihast inimestega, kes loodus- või majandusseaduste muutmiseks võimu ega väge ei oma.

Kes selle kõige eest siis lõpptulemusena vastutab, et Eestis elavad inimesed ei saa euroopalikku palka ja meie riik valgub inimestest tühjaks? Keegi peab ju vastutama?!

Kui läheneda poliitiliselt või sotsiaalselt, siis võime vastutajaid ja süüdlasi leida erinevaid. Kui aga läheneda majanduslikust aspektist, siis ei ole olemas seda, kes „peab” tagama kõrge sissetuleku.  Järelikult ei ole ka süüdlast, nii kurb, kui see ka ei ole.

Esiletõste

Rikkad riigid on oma jõukuse kogunud ja hea „töökoha” rahvusvahelises tööjaotuses välja võidelnud paljude aastakümnetega, kui mitte sadadega. Neil on olnud rohkem aega tööd teha kui meie napp mõnikümmend aastat.

Jaga |