Juhan Liiv jälle surnud

Kui mina olin väikene mees,

üks helin mul helises rinna sees...

Nüüd on see helin pea matnud mind,

Ta alla rusuks on raugenud rind...

(1910)

Ainult Nõukogude Eestis hellitasid rahvakirjanikud end honorarikülluse paistel. Tsaariajal pidi helinaga Juhan Liiv töötama asjalikus ja helinateta ajakirjanduses nagu paljud tänasedki kirjanikud, et mitte nälga jääda: Tallinnas ("Virulane", 1885), Viljandis ("Sakala", 1888-1889) ja Tartus ("Olevik", 1890-1892).

Pingelises loometöös hakkasid Juhan Liivil ilmnema vaimuhaiguse tunnused. 1894. aastal oli ta üle kolme kuu ravil Tartu närvikliinikus. Hiljem elas parandamatu haigena vanematekodus ning sugulase ja sõprade juures Alatskivil. Liiv rabeles ja pingutas ka haigena, aga suutis eluajal avaldada vaid ühe värsikogu "Luuletused" (Tartu 1909).

Mõni aasta hiljem suri ta 49-aastasena tiisikusse ning maeti Alatskivi kalmistule. Meie rahvapoeet oleks kultuuriajaloo jaoks palju rohkem surnud, kui polnuks Friedebert Tuglast, kes tema luulepärandit kogus ja korrastas ning kirjutas lisaks veel monograafia, mis on suurepärane tekst lugemiseks neilegi, kes poeesiast eriti ei huvitu.

Luuletaja ja abirahad

Kolm nädalat pärast Liivi surma ilmus Päevalehes (21.12.1913) A. H. Tammsaare kirjutis "Kirjanikud, kirjandus, abirahad. (Maapaolase mõtted)", mis ajendatud lahkunud poeedile abiraha kogumistest:

"Auhindu antakse ikka nendele, kes meeldivad, kes teatud momenti, silmapilku oma kirjatöödes valitseva voolu seisukohaselt puudutada, valgustada oskavad, kes ennast alandavad võimupukil istujate vaatepiiride rõngasse. Kui lugu tõeste nõnda ei oleks, miks pidi siis Kristus ristisambas surema ja Sokrates kihvtikarika tühjendama? Või ütelge, miks ei teata Homerose ja Shakespeare kohta midagi kindlat ütelda? Olete ehk lugenud, kuidas Dostojevskit tema eluajal laideti, sõimati, ja teate, kus ja millal ta suurus ning algupärasus avati? Te olete muidugi kuulnud, missugust sõda Goethe ja Schiller eluajal nendesamade vastu pidasid, kes neile nüüd karjuvad: "Meie Goethe, meie Schiller! Hosianna!""

Liivi praegusele kirjanduslikule aukohale mõeldes on selge, et talle oleks pidanud abirahasid koguma märksa varem ja ulatuslikumalt. Miks seda siiski ei tehtud? Tammsaare pakub oma selgituse:

"Aga kas teate, kuidas Kivi käsi Soomes ja Strindbergil Rootsis käis? Leiti neid nende eluajal üles ja valiti neid välja? Sai Strindberg Nobeli auhinna? Aga ometi avaldati väljamaalgi imestust, miks temast ikka mööda mindi. Väikestel oludel on ainult üks vaidlemata külg: nad teevad väikeseks ja väiklaseks. Nagu meie kirjandus ja abirahad väikesed on, nõndasama toimetatakse ka siin väiklaselt. Ei või kusagil suuremat onupojapoliitikat olla, kus isiklikult teineteist tuntakse..."

Juhan Liivi luuleauhind

Jah, meil antakse välja poeedinimelist luuleauhinda juba aastast 1965. Auhinda jagati viis aastat, siis pidasid ENSV võimud õigeks see kui natsionalismi ohtlik ilming ära keelata, kuigi Debora Vaarandi auhinnatud luuletus "Eesti mullad" lõpeb järgmiste ridadega:

Endine partisan, valge kittel üll,

Laup valemeid täis

Ja muretriipus äärest ääreni,

Kummardub üle muldade:

"Vähe, vähe! Ikka jääb puudu..."

1984. aastal auhind taastati tänu Alatskivi Keskkoolile, kogu vallale ja loomulikult tänu Liivi Muuseumile, mille pühendunud töötajad andsid luuleauhinnaga pärjatud luuletustest välja kogumiku "Siis tõusid sa pilve alla" (2009). Kogumiku lõpupoole ei meenuta Mari Vallisoo enam ei partisane ega ka metsavendi, vaid kirjutab hoopis nii:

Ei ehita! Üks ehitas

Kuus päeva palehigis

Mis saanud sest!

Mis hirmus tõug

Neis lobudikes sigis!

(2001)

Tänavu olin minagi kutsutud Liivi Muuseumisse Eesti viie väljavalitud kirjaniku sekka. Publik oli mõnusalt heasoovlik, muuseumirahvas südamlik, aga riigiraadiot esindava "Ööülikooli" saatejuht kostitas mind veidra hinnanguga, et minu (tõsielust inspiratsiooni saanud!) novell "Tumm hiietamm" (Looming 2013) olevat täiesti ebatõenäoline muinasjutt. Sellele väitele järgnes varsti tõre küsimus: mitu romaani ma üldse kirjutanud olen? Jäin vastuse võlgu, sest mis tähtsust on mu romaanide arvul, kui saatejuht pole neist ilmselt ühtegi lugenud ja küsitleb mind samasuguse kohtumõistjatooniga nagu kunagised verinoored EKP (või juba Hiina kultuurirevolutsiooni?) tegelinskid, kes panid samuti kõik mu vastused kahtluse alla. Kuigi...? Eks kirjanikule ole ka hea muinasjutu kirjapanek auasi...

Milles üldse küsimus?

Nojah, sisulisi küsimusi ju tegelikult polnud. Oli küsitluslaad, mis ehk soovis jäljendada "Kolmeraudset". Aga miks siis üldse Tallinnast välja sõita? Ja veel kaugele Alatskivile? "Kolmeraudseid" võimumehi on juba kogu Eesti täis. Ehk võiks jääda Juhan Liivi muuseumile siiski alles liivilik stiil?

Missugune? Kasvõi selline:

Tulin linnast. Lumesadu.

Tööd ei leidnud kusagilt.

Lumesadu. Jalad väsind.

Läbi, läbi näljane...

Koputan ja astun sisse -

Lahkelt lahti tehakse.

Tüdruk võtab ahjust leiba,

Sooja leiba, mõtelge!

Kui "kolmeraudne" ründav elutoon ainuvalitsevaks saab, on karta, et meie ajastu eakamad Liivid hääbuvad samuti viletsusse, sest noorte agressiivsed slämmid pole ju nende jaoks. Jüri Talvet loodab:

"Juhan Liivi luuleauhind kinnitab vanemaid andeid ja toob esile uusi, kompab eesti luulemaastike seisundeid, üritab elustada Juhan Liivi julget vaimu ja vaba luulelendu."

Minu kaks suurt lootust

Esiteks.

Erinevalt enamikust muudest preemiatest ei käi Liivi luuleauhinnaga kaasas raha. Aga kuna Liiv tõi pärast oma surma Eestile sisse tohutu kasumi, mitte ainult raha, vaid ka vaimurikkusena, siis soovitaksin edaspidi temanimelise kirjandusauhinna tarbeks julgesti KOGU RAHVALT ABIRAHA paluda. Juhanil endal polnud ju kahju ainsat pintsakut Estonia rahvusteatri ehitamiseks ohverdada!

Teatavasti kogutakse pidevalt üpris kultuurikaugete (ja isegi Eesti-kaugete!) asjade toetuseks raha, kuigi need meie vaimuelu põrmugi ei edenda. Luuleauhinna nimel rahakogumine tõstaks vähemalt kord aastas Juhan Liivi nime avalikkuse tähelepanu keskpunkti, sest mis pälviks veel rohkem austust kui heategevus vaesuses kohaliku geeniuse jaoks! Nojah, mis sellest, et rahasaaja ehk ei osutugi hiljem geeniuseks nagu Liiv, kirjandus võidab sellest tähelepanust igal juhul ja hingeheadus samuti, sest kadedad kolleegid ei saaks siin kätt ette panna! Vähemalt siis mitte, kui kirjaniku valiks välja rahvas. Põhitingimus - ilma vanusepiiranguteta, sest Eestis elavad tõesti halvasti eakamad kirjanikud, ja neid ka tuntakse rohkem!

Teiseks.

Juhan Liiv on kogu rahva poeet ja temanimelise luuleauhinna üleandmine ei tohiks muutuda vaid veel üheks noore kirjarahva meelelahutuseks, mida riigiraadio edastab. Avalikke lindistusi on niigi piisavalt palju.

LIIVI LUULEAUHINNA ÕHTUJUHTIDE seas võiks olla vähemalt üks hallpea, s.t tuntud ja austatud kirjanik või kultuuritegelane, sest mitte igast enesekindlast kriitikuhakatisest ei saa kahjuks Tuglast, kes suutis ka kolleegi loomingust huvituda, mitte ainult sisutühjalt ülbitseda. Niisuguseid hallpäid, kelle ainus trump pole karm viisakusetus, on meil piisavalt, meenutagem kasvõi Jüri Talveti helgeid ridu poeedi kiituseks:

"Kui mõnel rahval on ükski oma Liiv, kes seda kunsti täiuses valdab, siis ei ole see rahvas asjata elanud. Juhan Liiv on hääl sügavast Eestist - kuulakem seda, rahutuse luuletajat, iseäranis siis, kui on raske, kui elu on segamini ja vajame tasakaalu..."

Ilma arukate hallpeade osavõtuta ei kuulata Juhan Liivi muuseumis enam "häält sügavast Eestist", vaid pigem häält pinnapealsest noorte klikist. Pean ausalt tunnistama, et minu jaoks oli Juhan Liiv tänavusel muuseumiõhtul Alatskivis surnud mis surnud - sada aastat hiljem oli poeedi vaim Eesti järjekordselt hüljanud!

Aga pärast suure luuletaja surma-aastapäeva tuleb õnneks sünniaastapäev. Ehk tõuseb siis Juhan Liivi unistav ja heasoovlik vaim taas tuhast nagu fööniks? Tal on see ju varemgi mitu korda õnnestunud.

REET KUDU, kirjanik

[fotoallkiri]   PUUDUTAVAD EESTLASE HINGE: Juhan Liiv, kelle vastu saatus ei olnud armuline, puudutab meid aegade kaugusest ikka veel oma lihtsate luuleridadega. Doris Kareva, kelle vastu ka tänane Eesti ei ole armuline, puudutab meid oma loomingus ka aegade taha niikuinii.

Jaga |