Itaalia ajakirjanik: Eesti meedia vaikib maha poliitikute väärteod

Ta on töötanud Itaalias, Portugalis, Prantsusmaal ja Belgias, teinud kaastööd mitmetele väljaannetele (nt La Stampa, Politika, Pravda jt). Viimased kolm aastat on elanud Eestis, esialgu töötades eurooplaste arvamusi vahendavas internetiportaalis Cafebabel.com. Praegu vahendab ta Eestit puudutavaid ingliskeelseid uudiseid internetiportaalis Estonian Free Press (Eesti Vaba Ajakirjandus).

Kes on Eesti Vaba Ajakirjanduse peamised lugejad?

Kuna meie portaal on alles ellu astunud, tuleb teha veel palju ränka tööd, et välja kujundada püsiv  lugejaskond. Senise põhjal võib öelda, et põhiliselt elavad meie lugejad Eestis ja USA-s ning on 18-35-aastased.

Ettevõetu areng on kulgenud just nii nagu esialgu planeerisime. Lähitulevikus on kavas algatada mõned internetivälised aktsioonid, mis peaksid kinnistama meie positsioone Eesti teabeturul.

Kas välismaised meediakanalid ilmutavad huvi Teie portaali vastu?

Veebiajakirjanduse peamine ülesanne on olla lugejatele kergesti kättesaadav ning lihtsalt mõistetav. See, et püüdsime portaali rajades neid kaht põhimõtet pidevalt meeles pidada, aitas kahtlemata kaasa, et teiste maade meediaväljaanded on avaldanud meie portaalist pärit Eestit puudutavaid uudiseid. Eesti Vabast Ajakirjandusest võetud uudiseid on ilmunud näiteks Poolas, Prantsusmaal ja Itaalias. Eriti rõõmsaks teeb asjaolu, et lähitulevikus oleme jõudmas lepinguteni, mis aitavad meil olla esindatud paberkandjal USA-s ja Portugali rahvustelevisioonis. Viimatinimetatu hakkab oma iganädalases Euroopa Liidu alases programmis näitama 2-minutilisi uudiseid Eestist.

Milliste Eesti valdkondade vastu tuntakse enim huvi?

Kõige vastu, mis on seotud majandusega. Lugejad tahavad enim teavet Eesti püüdlustest saavutada euro, samuti ka praegusest majanduskriisist. Viimastel aastatel on ju kõik inimesed üha enam hakanud hoolima sellest, mis neil rahakotis toimub. Samas olen täheldanud huvilangust poliitiliste teemade suhtes. Kui lõpuni aus olla, ega siis see tendents eriti ei üllatagi. Olen jälginud Eesti avalikke poliitikadebatte, mis pole olnud just ülemäära säravad ja kaasakiskuvad.

Kas Itaalias annavad meediaväljaanded kõigi parteide esindajatele sõna võrdselt?

Kuna informatsioon on kõigis ühiskondades väga tähtsal kohal, siis on loomulik, et erinevad poliitilised jõud püüavad meediat oma heaks kasutada.

Prantsuse ajalehtede Le Figaro ja Liberation, Hispaania ajalehtede El Mundo ja El Pais sisu on kooskõlas nende poliitiliste juhtkirjadega, mis omakorda alati täpselt järgivad poliitilist päevakorda. Itaalia meediaväljaanded aga peegeldavad peamiselt nende omanike poliitilisi seisukohti, mistõttu enamik kajastab Itaalia peaministri Silvio Berlusconi ja tema Koalitsioonierakonna vaateid.

Mida rahvas arvab Itaalias kujunenud olukorrast, et enamikku meediast kontrollib Berlusconi? Kas Itaaliat saab pidada demokraatlikuks riigiks?

Itaalia tavakodanikud on poliitikast tüdinud. Neid kurvastab, et poliitika enam ei arvesta nende igapäevavajadustega.  Itaallased peavad taluma Berlusconi meediat ja poliitikat seetõttu, et ükski varasem Itaalia valitsus ei suutnud algatada seadusi, mis oleks takistanud Itaaliat jõudmast olukorrani, milles ta täna on.

Samas legend, justkui hüpnotiseeriks televisioon tavalist itaallast hääletama parempoolse valitsuskoalitsiooni poolt, toetab pinnapealset arusaamist poliitikast. Selline mõtteviis hoiab siiani elus käsitust nagu oleks riigis olemas valgustatud eliidi kontrollitav rumal homogeenne rahvamass.

Praegust olukorda Itaalias iseloomustaksin väljendiga „uinuv demokraatia". Tegelikult on itaallaste isikuvabadused põhiseaduse abil tugevalt tagatud. Välja on töötatud tugevad kaitsemehhanismid igasuguste püüdluste vastu reformida põhiseadust.

Probleemiks on aga see, et Berlusconi-ajastu algusest peale ei ole Itaalias tekkinud ühtegi usaldusväärset poliitilist jõudu, kes oleks alternatiiviks Berlusconi võimule. Itaalia vasakjõudude ühtsuse lõhestatust tuleb pidada Itaalias demokraatia püsimisele sama ohtlikuks kui Berlusconit.

Mis Teile valmistab Eesti meediat jälgides enim pettumust?

Ajakirjanduslikust vaatenurgast lähtudes on Eesti meedial päris mitu murettegevat aspekti. Tihti ollakse liiga stereotüüpselt lahked teatud poliitikute suhtes. Välispoliitikat käsitledes on aga Eesti meedia täis eelarvamusi. Samas muidugi mõistan, et skandaalsed käsitlusviisid aitavad väljaandel end paremini müüa.

Mind on jahmatanud Eesti ajakirjanduse vaikimine näiteks sellest, et ministrid avalikult eitavad oma varasemaid avaldusi ja antud lubadusi. Kui Itaalias meedia samuti vaikiks poliitikute sellisest käitumisest, siis tõenäoliselt ütleksid Itaalia inimesed: „Meil pole enam demokraatiat!"

Kesknädala korrespondente, kes soovisid valitsusliikmetele esitada tööpuudust puudutavaid küsimusi, ei lubatud hiljuti pressikonverentsile. Kas Itaalias on valitsus teravate küsimuste hirmus keelanud mõnedel ajakirjanikel pressikonverentsil osaleda?

Itaalia valitsus tegi seda just mõned tunnid tagasi, kuigi teisel põhjusel. Nimelt polnud ajakirjanikul ette näidata vajalikku akrediteeringut. Loomulikult ei meeldi kellelgi sattuda piinlikkusse olukorda avalikkuse silme all. Tuleb arvestada, et pressikonverentsid on formaalsed, kindlate etiketinõuetega kohtumised. Istuda pressikonverentsil ja teeselda tõe teadasaamist lihtsate küsimuste esitamise abil - see on liiga lihtsustatud arusaamine ajakirjanikutööst.

Kuidas kommenteerite Kesknädala algatust hakata oma portaalis avaldama uudiseid ka inglise keeles?

Uudistesõltlasena tervitan Kesknädala initsiatiivi igati. Eestis ju praktiliselt puuduvad ingliskeelsed infoallikad. Kahjuks puudub Eestis ka paljuarvamuseline debatt Eesti  tuleviku üle.

Soovin Kesknädalale palju edu!

Küsimusi esitas INDREK VEISERIK

[fotoallkiri]  UUDISTESÕLTLANE: Itaalia ajakirjanik Giovanni Angioni loodab, et Eesti elu kajastavaid ingliskeelseid infoallikaid tuleb lähitulevikus juurde. Mitmekesine uudistevalik annab välismaalastele parema ülevaate Eestis valitsevast olukorrast.

Jaga |