Eestlaste kompromissid oma südametunnistusega

See on üks inimeksistentsi moraali ja eetika igavesi küsimusi. Kas musta südametunnistusega on kergem elus edasi minna? Kelle ees peaks südametunnistus puhtaks jääma?

Need küsimused vaevasid meid aastakümneid tagasi, ja vaevavad täna. Või ei vaeva? Kindlasti peaks puhtaks jääma vähemasti iseenda ees - siis ei pea tulevikus häbi tundma alatute tegude pärast.

Kindlasti peaks poliitikute südametunnistus puhas olema oma rahva ees, oma valijate ees. Puhta südamega poliitik ei pea kartma olla opositsioonis, kuigi jah, meil Eestis, opositsioonipoliitikuid pekstakse valimatult aastast aastasse. Seda tehakse kindla eesmärgiga - peaasi, et opositsioon võimu ei ohustaks, ja et rahvas näeks ainult seda, kui halb on opositsioon, ega küsiks seda, mida tegelikult tehakse koalitsioonis.

Meie juhtivad erakonnad eesotsas Reformierakonnaga, kes valitseb kohtusüsteemi, julgeolekut, meediat, tervet rida ajalehti (näiteks ka maakonnalehti), otsivad välja iga keskerakondlase, kes eksib või keda lavastatakse eksinuks, kasutavad ära opositsiooni iga vea, et ära panna, mõnitada, häbistada, halvustada.

Rahvas ei saa aru, kus on tõde, kus vale, kelle poolel on jõud ja võim, sest kogu infot rahvale ei jagata. Kui jagataksegi, siis vaid pooltõdesid. Poliitiliselt poolpime rahvas aga teeb valimistel valesid otsuseid, kuna ei tea kogu informatsiooni.

Edgar Savisaarest, legendaarse Rahvarinde juhist, rahva ühtekoondajast riigi saatusele otsustavatel hetkedel, on tehtud peksukott, keda taotakse peaaegu 20 aastat. Taotakse meedias, mille maksavad kinni Eesti riigi majanduslikud ja poliitilised konkurendid. Aga ta pole murdunud. Ta pole murdunud isegi siis, kui tema vastu on avalikult astunud talle kõige lähedasemad inimesed, kaasvõitlejad, sõbrad - kellest on saanud endised. Ja oma mittemurdumisega annab ta usku tuhandetele Keskerakonna poolt hääletajatele, kes samuti ikka veel ei murdu, ikka veel ei anna alla, ikka veel ei lahku riigist, ja ikka veel oskavad olla tänulikud neile õigetele meestele-naistele, kes selle riigi lõid.

Sellistel inimestel ei ole probleeme oma südametunnistuse ees ausaks jäämisega. Aga need, kes sinimustvalge murumütsikese varjus elamislubasid jagavad ning võib-olla musta rahaga terve oma erakonna on üles ehitanud - nemad võiksid küll oma südametunnistusega seoses probleeme tunnistada!

Olen oma mõttekäiguga jõudnud järelduseni, et kui astusime Euroopa Liitu, andis ainsa ettenägeliku poliitikuna just Savisaar oma erakonna liikmetele võimaluse hääletada südametunnistuse kohaselt. Ainult tema pidas oma erakonnast ja selle liikmetest nii palju lugu, et meid usaldada. Kuigi me võibolla siis, juba ligi 10 aastat tagasi, seda märgata või hinnata ei osanud.

Ja edasi, kui kiirustasime eurot vastu võtma, ei jooksnud jällegi vaid Savisaar heaks kiitma euroga saabuvat head elu, vaid nägi ette ka raskusi ja tagasilööke! Need on nüüd käes!

Praeguses poliitilises kriisis, mis näib Tallinnas kokku keeratud olevat, olen sügavalt veendunud, et igas olukorras endale kindlaks jäävat poliitikut võib küll poriga loopida, aga teda ei saa poriga määrida. Sest ta lihtsalt ei määrdu! Tundes oma vastutuse ja kohusetunde koormat, olles aruandekohustuslik oma valijate ja erakonnakaaslaste ees, jääb ta paljudele inimestele, kes oskavad poliitikat jälgida, ikka eeskujuks ja austusväärseks - muide, olen märganud, et Savisaart austavad ka paljud tema poliitilised vastased. Mõned julgevad seda isegi avalikult tunnistada.

Sõbrad! Hoidke oma südametunnistus puhas! Seda on Eestile rasketel hetkedel ajaloos alati vaja läinud. Võib-olla läheb jälle õige varsti vaja.

MAIE NIIT, ettevõtja Otepäält

Jaga |