Omand on isiku võim asja üle

Omand on isiku võim asja üle. Isikute suhet asjadesse reguleerib asjaõigus ehk omandiõigus. Kõigis õigussüsteemides eksisteerib omand ainult seadustes sätestatud alustel. Kõik õigussüsteemid sisaldavad reegleid, mis piiravad omaniku võimu asja üle. Mandri-Euroopa ehk romaani-germaani õigussüsteemis, kuhu kuulus Eesti Wabariigi õiguskord, samuti ei käsitletud omandit kui absoluutset õigust asja üle.

Tagastatava omandi mõiste

Omandireformi seadustes on tagastatava omandi mõiste ilma õiguse allikata. Sätestades sisuliselt omandi muutmise korda, muudavad omandireformi seadused tagasiulatuvalt isiku võimu asja üle. Õiguse kohaldamisel tuleb juhinduda teo toimumise ajal kehtinud seadustest, kuid omandireformi seadustega loodi poliitiliste otsustega toonasele omandile tagasiulatuvalt sootuks uus, väljaspool õiguskorda olev asjaõigus. Reform rajati valdavalt suvaõigusele, ja järgnev kujunes võõra vara karistamatuks ümberjagamiseks, kus tuhandete perekondade seaduslikul teel omandatud kodud ja vara jagati ümber teistele isikutele.

Lex rei sitae

Lisaks õiguse allika puudumisele ignoreerivad omandireformi seadused tagastatava omandi muutmisel üldtunnustatud rahvusvahelise eraõiguse nõuet, mille kohaselt asjaõiguse tekkimisel, muutmisel ja lõppemisel kohaldatakse asjade suhtes selle riigi õigust, kus asi asub asjaõiguse tekkimise, muutmise või lõppemise hetkel. Seadus kannab asukohamaa seaduse nime ja on tuntud antiikajast, kandes ladina keeles nimetust lex rei sitae. Omandireformi objektiks olevad asjad asuvad Eesti Vabariigis.

Asjaõigusseaduseks selle tagastava omandi kohta, mida omandireformiga muudeti, oli ja on Balti Eraseadus. Balti Eraseaduse nõuete kohaselt tuli asjaõiguse tekkimise, muutmise ja lõppemise üle otsustamiseks rakendada eranditult nii olevikus kui ka tulevikus vaid Balti Eraseadust. Omandireform ei tunnista aga seda Balti Eraseaduse nõuet.

Balti Eraseadus

Õigusteaduse termineid kasutades tuleb omandireformi käsitleda kui transgresset kollisiooni nii Eesti õiguskorrale kui ka Mandri-Euroopa õigussüsteemile. Balti Eraseaduse mõistes on Eesti omandireform omandivastane kuritegu, ja mitte ainult. Rooma õiguses olnud põhimõte „kus oma asja leian, seal selle vindikeerin" muutus ületamatuks takistuseks majandussuhete arengule juba antiikajal. Ostja või muul viisil heauskne omandaja polnud sellises õigusruumis kindel, et asja temalt enam ära ei võeta. Omandireform väljus sellestki rahvusvaheliselt üldtunnustatud raamistikust ja lõi mõistele „oma asi" uue sisu.

Heauskne valdus

Balti Eraseadus järgis rahvusvaheliselt tunnustatuks kujunenud Saksa tavaõiguses kehtinud põhimõtet, mille kohaselt heausksest valdusest asja naturaalsel kujul välja nõuda pole võimalik. Mõnedel asjaoludel, näiteks kui asi oli eelnevalt olnud omaniku poolt kolmandale isikule vabatahtlikult üle antud ja kolmas isik selle võõrandas, võis vaid nõuda õigust saada rahalist kompensatsiooni tekkinud kahju eest isikult, kellele omanik vahetult asja loovutanud oli. See oli Balti Eraseaduses ka ainus legaalne viis kompensatsiooni saada.

Nõudeõigus

Nõudeõigus oli Balti Eraseadusega ka ajaliselt piiratud. Nõudeõigus vara tagasi saamiseks oli vaid esimese astme omanikul 10 aasta jooksul. Pärijad võisid küll üle 20 aasta viivitada pärandi vastuvõtmisega, kuid esimese astme omaniku poolt kaotatud vara teise isiku valdusest välja nõuda nad ikkagi ei saanud ja neil polnud õigust isegi mitte rahalist kompensatsiooni küsida. Aegumistähtaja möödumisel kaotas ka esimese astme omanik nõudeõiguse, kui ta polnud seda vara 10 aasta jooksul kasutanud ega hooldanud ja vara oli osutunud tema poolt maha jäetuks, varal oli aga tekkinud uus seaduslik valdaja.

Balti Eraseadus ei sätestanud eritingimusi, mille puhul nõudeõigus poleks aegunud või seda oleks võimalik olnud muul viisil rakendada.

On väidetud, et Balti Eraseaduses järgitakse Rooma õiguse süsteemi, kuid omandi definitsiooni Rooma õigus ei sisaldanud. Keskaegsete õigussüsteemide - Saksi peegli ja lääniõiguse - normidest lähtunud Balti Eraseaduse omapäraks jäi omandi mõiste definitsiooni ühekülgsus, millega säilitati omanikule laialdased subjektiivsed õigused, mida mujal Mandri-Euroopa õigussüsteemis ammu enam ei eksisteerinud, kuid omandireformiga väljuti ka sellest avarast ringist ja muudeti nii endiste omanike kui ka nende pärijate õigus tagastavale omandile absoluutseks.

Balti erikorra ajast pärineva Balti provintsiaalseadustiku kodifitseerimiseni jõuti 1845. aastal. Balti provintsiaalseadustiku III jao ehk Balti Eraseaduse (BES) kodifitseeris Friedrich Georg von Bunge alles 1865. aastaks. Töötades aastatel 1856-1864 Imperaatori kantselei II osakonnas, ei muutnud ta seadusepügalaid, vaid ainult süstematiseeris ja nummerdas need sajandeid kehtinud kujul.

Balti Eraseaduse originaaltekst on saksa keeles. Eesti Vabariigi kohtutes kasutati saksakeelset originaalteksti. Venekeelne tõlge valmis Modest Koroffi juhatusel ja oli venestusajal ametliku tekstina kasutuses, kuigi saksakeelne tekst oli täpsem.

Eestis ei suudetud poliitiliselt kokku leppida

Eesti erakondade vahel poliitilist kokkulepet omandireformi käigus eluruumide ümberjagamiseks ei ole olnud. See on üheselt nähtav Riigikogus toimunud hääletustulemustest. Eesti Keskerakond hääletas omandireformi kavandajate transgressetele kollisioonidele järjekindlalt vastu.

.FEJA RÄIM, Eesti Üürnike Liidu liige

[esiletõsted]

Õiguse kohaldamisel tuleb juhinduda teo toimumise ajal kehtinud seadustest.

Balti Eraseaduse mõistes on Eesti omandireform omandivastane kuritegu, ja mitte ainult.

Jaga |