Riigikogusse rohkem võitlusvaimu!

Riigieelarve menetlemise käigus olen juba rikkamaks saanud ka obstruktsiooni ehk venitamistaktika (ööistungite) rakendamise kogemuse võrra. Kahtlemata on obstruktsioon selline vahend, mille kasutamine viib inimesed kahte leeri - ühed peavad seda ajaraiskamiseks ning teistele tundub see opositsiooni jõulise käiguna oma hääle kuuldavaks tegemisel.

Olenemata valitsuserakondade pahasest kriitikast jääb venitamistaktika kasutamine siiski demokraatia osaks. Sellise teoviisi rakendamise vajalikkus on tingitud valitsuse paindumatusest arvestada riigijuhtimises alternatiivsete lahendustega. Tänavustele sotside veetud ööistungitele peab hinnangu andma muidugi Eesti rahvas, kuid minul isiklikult on kahju, et SDE-l jäi ettevõetu poolel teel katki ning lõpp saabus ilma erilise võitlusvaimuta. Kas oli see eelseisva nädalavahetuse või millegi muu tõttu - seda ei oska öelda. Aga oleks küll saanud paremini!

2014. aasta riigieelarve kõige suuremad murekohad - mistõttu ka Riigikogu ööistungeid algatati - puudutavad lapsi ja haridust, samuti riigi suhtumist kohalikesse omavalitsustesse. Keskerakonna saadikud keskendusid oma kõnedes ja küsimustes eelkõige sellele, et suureneks riigipoolne koolitoidutoetus ning et koolide tugispetsialiste - logopeede, psühholooge, eripedagooge, sotsiaalpedagooge jt - rahastataks riigieelarvest. Püüame ka ära hoida kohalike teede korrashoiu rahastamise vähendamist. Kohalikud omavalitsused on hetkel viidud olukorda, kus riigi poolt neile pandud kohustused kipuvad ületama selleks eraldatavaid finantseeringuid. See pole aga mitte kuidagi jätkusuutlik. Ei linnades ega valdades.

Ilmselt jääbki praeguse koalitsiooni ja opositsiooni vahele maailmavaateline kuristik, mille oludes on kokkulepete saavutamine keeruline. Kui Reformierakond ja IRL endiselt üritavad inimestele kaela määrida mõtteviisi „uppuja päästmine on uppuja enda asi", siis tegelik olukord on oluliselt muutunud.

Kogu nende erakondade arrogantse käitumise juures kahjuks loobitakse valimatult süüdistusi nii opositsioonierakondade kui ka kõigi institutsioonide aadressil, kes hetkekski julgevad kahelda valitsuse otsustes. Kui Riigikontroll julgeb märkida, et riigi edu ei jõua meie inimesteni ning et vaesus on Eestis suur probleem, siis arutlevad ministrid: miks Riigikontrollis üldse pabereid määritakse? Kuid kuhu selline ilmeksimatuse ideoloogia viib? Vanarahvas ütles ju, et uhkus ajab upakile...

Mis puudutab riigieelarves lastele ja haridusele suurema tähelepanu pööramist, siis ei suuda ma mõista, miks koalitsioonisaadikud ei ole nõus näiteks toetama riigipoolse koolitoidutoetuse tõstmist - see pole ju mingi luksuskaup! Aga võib-olla olen selle mõistmiseks veel liiga vähe Riigikogus olnud? Riigikogu kõnetoolist ütlesin, et nii nagu lapsevanemad seavad laste heaolu ja eduka tuleviku perekonna peamiste eesmärkide hulka, nii peab käituma ka riik. Ja niisugusel riigil, mille juhid laste heaolu nimel töötada ei taha või ei viitsi, pole kahjuks perspektiivid just kõige edukamad.

Valitsuspoliitikute arrogantset suhtumist tuleb muuta, ja selle nimel Keskerakond Riigikogus ka töötab!

KESKMÕTE: Venitamistaktika kasutamine on demokraatia osa ja sellise teoviisi rakendamine on tingitud valitsuse paindumatusest arvestada riigijuhtimises alternatiivsete lahendustega.

URBO VAARMANN, Riigikogu liige, Keskerakond

Jaga |