Kas hingeväärtused on minevikunähtus?

Robert Raudsaar,      22. veebruar 2006


Lapsena uskusin, et alati peaks olema päike, sinitaevas, austus ema ja kõigi teiste inimeste vastu. Seetõttu olin tihti nördinud, kui suviti sadas vihma ja talviti lörtsi. Samuti ei meeldinud mulle inimesed, kes purustasid mu lapselikud ideaalid tollal minu jaoks arusaamatuna tundunud reaalsusega või lihtsalt kiuslikkusega. Mind kasvatati nii, et oleksin eeskujulik ühiskonnaliige, kes ennekõike väärtustab inimlikke väärtusi: ausust, lubaduste täitmist, sõprust.
Sellesse kõigesse usun siiamaani, küll aga hoopis teise pilguga. Aga siiski on mul oma ideaalid, millest ma ei loobuks iial ja mitte mingi hinna eest. Seetõttu olen alati shokeeritud, kui pean kuulma üha uutest lugudest, kus inimene müüb ennast, samal ajal märkamatult sülitades iseenda peale.
Kas siis tõesti suudab raha või mõni muu ahvatlus panna unustama seda, mille nimel on siiamaani elatud, ja lubab peale astuda neile, kellega siiamaani on üheskoos oma eesmärkide nimel võideldud?!
Minevikus oleme maksnud rängalt oma liigse usalduse eest. Küll on meid petnud meie koalitsioonipartnerid, aga ka inimesed oma erakonnast. Mõeldes 2004. aasta oktoobrile, on see nagu lahtine haav, mis siiamaani ei ole veel päris ära paranenud. Kuidas oli see võimalik? Sellele küsimusele peab igaüks ise vastuse leidma.
Eriti taunimisväärt tegu on noa selga löömine omainimestele, kellega raskel ajal on õlg õla kõrval võideldud selliste ühismõtete eest, mida peetakse ideaalidest tulenevaks. Seda enam tekitab minus vastuseta küsimusi olukord, kus üks inimene on nõus nendest mõtetest hetkega loobuma, kui ülejäänud ei taha tema väärituid soove rahuldada.
Millest tuleneb selline käitumine? Arvan, et asi on eelkõige kasvatuses, mille head tavad oleme suutnud aja jooksul unustada, sest kõige lihtsam on lasta inimesel vooluga kaasa minna. Loomulikult ei saa inimene täiuslikult käituda ja teeb elus palju vigu. Kuid siiski on loomulik, et igaühel on mõned püüdlused, mis püsivad kuni tema elutee lõpuni. Täna olen siiski saanud kinnitust, et nii see ei ole: ühised visioonid, ideed ja ideaalid võivad olla "vanapaber", mida võib iga kell ära visata, kui seda on laual juba liiga palju ja see segab isikliku hüvangu loomist.
Usun, et siin on, mille üle mõelda igaühel meist, ja meelde tuletada, mis on siiski oluline ja mis mitte. Mina isiklikult meenutan tihti oma lapsepõlve ja, tagasi tulles reaalsusse, tõden ülima heameelega, et mu väärtushinnangud pole muutunud, et loodetavasti nad on igavesed.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)