Savisaare-Putini pakt?!

ALLAN ALAKÜLA,      15. detsember 2004




Minu isikliku arvamuse järgi pole Ain Seppik ega Mailis Reps kodanik Edgar Savisaare nägu. Samuti pole mu meelest Vene alamad Valeri Bogomolov ja Valeri Gussev sugugi Vladimir Putini nägu, kuigi viimast, tõsi, olen näinud vaid televiisorist.
Möödunud laupäeval Keskerakonnaga samal ajal Rahvusraamatukogus volikogu pidanud Isamaaliit kuulutas siiski, et samas majas kirjutasid Seppik, Reps, Bogomolov ja Gussev alla Putini-Savisaare pakti. Eesti poliitikutest on Putiniga kõige pikemalt silmast silma vestelnud Mart Laar (tänavu aprillis), ehk tunnevad isamaaliitlased Putinit nägupidi paremini?

Tegelikult oli isamaaliitlaste sihiks tekitada Putini ja Savisaare sissetoomisega assotsiatsioon Molotovi ja Ribbentropi paktiga, millega määrati Eesti saatus 50 aastaks. Arvestades ajalooharidusega inimeste kõrget kontsentratsiooni Isamaaliidus, on väljapool kahtust – tegu oli sihiliku laiale avalikkusele mõeldud valega. Sõna „demagoogia" oleks siin liig leebe.
Meie idanaabri tänase võimuerakonna Ühtne Venemaa ja praegu Saksamaad valitsevate parteide vahel toimivate tihedate koostöösuhete puhul võiks ehk Molotovi ja Ribbentropi meenutamine geograafiliselt isegi pädev olla. Rääkides näiteks Putini-Merkeli paktist. Kuid see kõlab ju absurdselt.
Pealegi, need suhted Isamaaliitu ei häiri, kuigi Ühtsel Venemaal on just Isamaa(liidu) kauaaegse partneri ja suursponsoriga, Saksa kristlike demokraatidega, väga tihe suhtlus. See ei häiri ka rahvusvaheliselt samas sektoris tegutsevat Res Publicat.

Paranoiat kees üle ka teistest Eesti parteidest. Oli noote, justkui oleks Keskerakond nüüd Läänest ära pööranud. Meie sotsiaaldemokraadid aga ei põika ju kõrvale, kui neile annavad kätt sotsinterni kuuluvate Rootsi või Saksa valitsusparteide esindajad, kes saatsid tänavu novembris tervitustelegrammid Ühtse Venemaa kongressile. Niisamuti kohtuvad meie kõikide parteide esindajad endiselt hää meelega Soome tsentristist peaministriga, kuigi ka tema partei suhtleb Ühtse Venemaaga.
Meie poliitikute silmapiir Venemaa taha, Jaapanini, ei ulatu. Kui ulatuks, märgataks, et seal valitseva parteiga kirjutas Ühtne Venemaa sel sügisel alla üsna sarnase koostööprotokolli mis Eesti Keskerakonnagagi. Jaapani peaminister ja tema liberaaldemokraatlik partei on aga Läänes jätkuvalt lugupeetud ning oma kodumaal demokraatlikult valitud ametites.

Eesti ajakirjanduses ilmub Venemaa kohta ka kainemaid hääli. Parim ilmselt mitte juhuslikult Brüsseli kirjasaatja Ahto Lobjakase sulest minitiraazhilises Sirbis. Enamik Eesti meediast siiski ei üritagi silmaklappidest loobuda.
Eesti Raadio reporter ei saanud eesti ja vene keeles tehtud koostööprotokollile järgnenud pressikonverentsil aru, miks ei lasta küsida inglise keeles. Noor mees, vene keelt ei mõista, küll õpib. Kuid mis siis äkki meie rahvusringhäälingu töötaja emakeelega juhtus? Veel naljakam oli Kalle Muuli jutt saates „Olukorrast riigis": Mis siis küll saab, kui pärast sellist suhet peaks Keskerakond Eestis valitsuse moodustama?
No ei muutunud ju Jaapan sellepärast Venemaa protektoraadiks, et peaministri partei teeb koostööd Vene valitseva parteiga. Küll võiks mitmete Vene-Jaapani suhete sõlmküsimuste lahendus Eestile vägagi huvi pakkuda. Nagu ka Soome kogemus, kes lisaks Euroopa Liidu liinidele on Venemaal meist juba igal alal kõvem tegija. Miks, on samuti selge – Soome on iseseisev riik, kes teeb igal tasandil maailmaga koostööd oma rahvuslikest huvidest lähtudes.

Eesti erakondade välispoliitika on aga pärast Euroopa Liitu ja NATOsse saamist piirdunud vaid Brüsseli ja Washingtoni käsulaudadega. Seda liini meedias kultiveeriv Kadri Liik paneb järjest imeks, miks meie ministrid ei oska Lääne huvilistele Venemaa kohta rääkida muud peale poliitkorrektse mula.
Imestamiseks pole aga põhjust. Kuni meie põhiline suhtlus Venemaaga käib diplomaatilisi noote vahetades, ei saagi teisiti olla. Mida oleks näiteks Soome, Rootsi, Saksa jt maade poliitikutel meilt Vene kohta küsida. Mitte midagi, mida nad juba oma otsekontaktidest ei tea.
Keskerakonna ja Ühtse Venemaaga koostööprotokoll on just välispoliitilises kontekstis vägagi õigeaegne. Seepärast, et tugevdab Eesti ja mõistagi Keskerakonna positsioone Läänes. Sellega on mitmel Eesti erakonnal raske leppida, kuid leppida neil sellega tuleb. Sest selline on Eesti huvi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (56)