Ajalugu: kas väänata või mõista?

26. juuli 2006


Vastukajasid eelmises lehes ilmunud Toomas Alatalu artiklile

Annett See olukord on halenaljakas! Iseseisev Eesti Vabariik ei söanda käituda iseseisva riigina ja täita oma seadust, vaid veiderdab ja otsib riiklikul tipptasemel juriidilisi riukaid (olgu siinkohal lisatud , et viimasel sõnal on heas seltskonnas põlastusväärne tähendus!), et omaenese õigust moonutada ning käib oma iseseisvust ilmselt Berliinis ja mujal "kooskõlastamas". Kuhu lähed, Eesti Vabariik?

Teine Põhiline kuritegu Eesti rahva vastu seisneb selles, et täiesti süütud inimesed - nn sundüürnikud ja nende pereliikmed – on pandud kinni maksma Molotovi–Ribbentropi paktist tulenenud tagajärgi. Õiguse ja õigluse huvides peaksid kahju ikkagi heastama ülekohut tekitanud isikud, mitte sundüürnikud, kes pole iial üheltki omanikult nende vara ära võtnud. Seejuures on kummaline, et mitte öelda eriti kummaline, et ükski kõrgeltharitud juristidiplomiga poliitik Eestis ei ole justkui kuulnudki, mis juhtub eraomanike vara õigusliku staatusega okupatsioonitingimustes. Tule taevas appi!

kuula targemat Poola Vabariigi Seim on deklareerinud, et Poolal puuduvad II maailmasõjast ja selle tagajärgedest tulenevalt mis tahes rahalised kohustused Saksamaa Liitvabariigi kodanike ees. Kõik arvestavad ajaloolist ja poliitilist reaalsust ning keegi ei mõtle, et pärast ränkasid ajaloolisi sündmusi oleks nende varade äravõtmine praegustelt omanikelt, kes on seda heauskselt vallanud 50 pikka aastat, ja tagastamine mingitele abstraktsetele endistele omanikele kuidagi arukas, normaalne ja möeldav. Mitte ükski teine riik Euroopas ei ole seda teinud. Selle mõeldamatust on kinnitanud ka Saksamaa Liitvabariigi kantsler oma 1. sept. 2004 Varssavis peetud kõnes. Samasugune on olukord Saksa ümberasujate suhetes Tshehhi Vabariigiga. Euroopa Liidu tasemel on koostatud rahvusvaheliselt tunnustatud õigusekspertiisid nii Poolast kui Tshehhist (Beneshi dekreetide alusel) ümberasustatud sakslaste varanõuete küsimuses. Mõlemil juhul on jõutud järeldusele, et niisuguseid ümberasujate nõudeid neile kunagi kuulunud kinnisvara kohta ei saa tänapäeval enam ei Poola, Tshehhi, Saksa ega rahvusvahelise õiguse seisukohalt lihtsalt olemas olla. Miks tahab Eesti valitsus siis ikka ja jälle teistest narril moel vaksa võrra pikem ja tolli võrra targem olla? Ja miks peaks eesti maksumaksja seda narritarkust tahtma kinni maksta?

Sääli Eesti parlamendiliikmed, valitsus ja kohtud peaksid siinkohal endale aru andma, et selline litsilöömine rahakrabina saatel välismaalastega Eestimaal elavate kodueestlaste ja nende kodude arvel on mäng kodanike usaldusega oma riigi ja valitsuse vastu.

Arvamus Aitäh hr. Toomas Alatalule asjatundliku artikli eest! Riigikogu stenogramme lugedes on tõesti hämmastav, ku palju ebatõtt ja moonutusi selle järelümberasujatele vara tagastamist nõudjate poolt levitatakse. Kummaline, et sellesse niigi pimedasse tuppa, mida kujutab endast Saksamaa XX sajandi ajalugu, üritab keegi veelgi rohkem segadust ja vasturääkivusi juurde lisada, esitades Baltimaades Saksa ametliku ajalookäsitluse seisukohtade asemel ühe asjasthuvitatud rüütelkonna (kes omal ajal oli väga huvitatud Balti hertsogiriigi loomisest) subjektiivset ja omaloomingulist ajalookäsitlust.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)