Meie reliikvia on vabadus?

Jaan Vahtra,      30. juuni 2004


Reliikviat otsides lugesin veel kord "Vürst Gabrieli ehk Pirita kloostri viimseid päevi" ja avastasin, kui meisterlikult on 16. sajand kandunud 21. sajandisse.
Kõik vajavad vaba last, kes pole kurjast midagi kuulnud ja usub vaid lustakaid lugusid. Kuidas keegi, igaüks eraldi, vaba lapsega plaane peab. Olgu see kergatsist junkur Hans von Risbieter, esivanema otsingud pooleli jätnud vürst Gabriel Sagorski, rahvajuht Ivo Schenkenberg või abtiss Magdalena van Zoege. Rüütel von Mönnikhusen ajab oma õigustatud rida, sest tema on omanik.
Eduard Bornhöhe (Brunberg) kirjutab 1893. aastal: "Imelik maa see Eestimaa! Kaheksateistkümmend aastat oli hirmus sõda kestnud, nii mitmed sõjaväed olid siin riisumas ja lagastamas käinud, kõigi käsi oli kõikide vastu olnud – ja siiski suutis see õnnetu pind veel kodurahva riismeid ja vaenlaste tuhandeid toita!" Kas ei tule tuttav ette? Tookord koogutati itta, nüüd piilutakse läände.
Lugege Bornhöhed! Mitte ainult Stenb… vabandust, Pirita kloostri lugu. Te vaatate kui peeglisse, näete end sajandite valguses: valitu näeb valijaid ja valijad oma esindajaid. Ehk koidab ka, miks ajakirjandus ajaloo vastu võitleb: kes Kuimetsa mõisa uuesti üles ehitas, kuhu töövaev voolas, et rahvas vaesuses vireles-vireleb, millise teema jätame 22. sajandi ajalookirjutajatele? Siis juba loodetavasti suuremate rahvaste ajaloo valguses.
Ei ole 21. sajand 16. sajandist targem! Kuni eksisteerivad rivaalitsevad parteilased, on see loogiline paratamatus. Kahju, et see juhtub meie silme all ja me võtame sellest kaudselt osa.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)