Keskerakonna uue ja võimsa tulemise ootuses

 Nii et palun ka minu arvamusavaldust mitte võtta mingi „tõeseerumina“, vaid lihtsalt kui üht nägemust, kui üht osakest hetkeseisust. Mingem siis asja juurde ja üritagem kaasa mõelda. Teie uuel/vanal erakonnajuhil on ees suht rasked ja veelgi raskemad valikud. Või nimetagem neid valikuid, vähem negatiivsema varjundiga öeldes, keerulisteks.

Savisaar suutis erakonna päästa lõplikust lõhenemisest

Jah, seni Keskerakonna kongressi ümber toimunu võis tõepoolest hr. Savisaarele jääda viimaseks aktiivseks isiklikuks valimisperioodiks. Loomulikult tänud talle, et suutis päästa erakonna lõplikust lõhenemisest ja hääbumisest – ajal, kui Eesti ja tegelikult terve Euroopa poliitmaastikul on ees suurte muudatuste ning poliitiliste suundade korrigeerimiste ajastu.

Nende arengutega tuleb kaasa minna ka väiksemate riikide poliitsegmentidel. Tahame või mitte, aga parem olla reel kui joosta ree kõrval. Asjad on lükatud üldistesse liikumistesse, ning meie asi on lasta vastavalt sellele ennast kas kohendada või… Või vastasel korral jääme ise „ajastu teerulli“ alla. Nii riigina kui ka rahvusena.

Mõelgem edasi Keskerakonna tulevikust ja strateegiast. Tänaste ühiskondade kriis on olnud parajaks äratuskellaks ka Eesti erakondadele. Kellele rohkem, kellele vähem.

On üks tähelepanuväärne asjaolu ja erinevus. Nimelt kui tänased Eesti valitsuserakonnad on kvaliteetse „poliitilise teibiga“ jalust-käsist seotud Euroopa riikide ja USA käsulaudadega, siis näiteks Keskerakonnal on tegutsemiseks suhteliselt vabad käed. Ja seda erakonnale „kingitud“ hetkeolukorda oleks aeg kasutada targemalt, nutikamalt, laiemalt ja ka ehk agressiivsemalt. Aitab Keskerakonnal istuda ainiti „umbkaitses“ ning oodata valitsuserakondade ja nende tööriistadest jõuametkondade järgmist lööki. Sellise taktika ainukasutamise lõppvaatus saab oma olemuselt olla ainult kaotuslik. Või lausa hukatuslik.

Tahad võita sõda, oska kaotada lahing

Jah, mõnikord räägib sõjateooria ning ka sõjapidamistarkus, et kui tahad võita sõda, oska kaotada lahing. Poliitilisi lahinguid on Keskerakond kaotamas juba hulgi ja järjepanu. Nii jätkates ei suuda te peale järgmisi valimisi enam kinni hoida ka Tallinna linna juhtimisest.

Jah – juubeldajaid ja Keskerakonna lõpmist ootavaid tegelasi on kogu tänane kontrollitav massimeedia täis, kes nagu raisakotkad tiirutavad lonkava, kuid noore ja veel elujõus saaklooma kohal. Aga ehk on see hoopis tänase poliitilise libaeliidi agoonia ja lõppmäng? Ehk olid erakonnaliidri valimised mitte ainult erakonnasisesed valimised, vaid näitasid teed uuele Eesti eliidile?

Oleme kuulnud ka Keskerakonna uusi võimalikke fokuseerimisi Eesti poliitmaastikul, olgu siis „külvivolinikud“ rahvuslaste poliitilisele platvormile või Eesti asulatesse, mis lõppresultaadina peaksid päädima Keskerakonna regionaalse toetuspinna suurenemisega.

Jah, loomulikult on Tallinn ka edaspidi Keskerakonna peamine kants. Aga iga poliitilises piiramisrõngas asuv kants langeb varem või hiljem, kui kaotab perifeeria toetuse. Siit lähtudes näeme aga, et erakonna uued aseesimehed on endale juba tulevase põhilise töövaldkonna üles täheldanud ja avalikkusele teada andnud.

Vanemaealised ja muukeelsed tsentristide retoorikas

Kui vaadata Keskerakonna struktuure, siis tuleb tõdeda, et töö Eestimaa muukeelsetega on olnud suht hea ja järjepidavalt resultaatne. Sama on ka vanemaealistega.

Kuid ajastu on muutunud. Tuleks rohkem tähelepanu suunata tööle noorte ja uute keskealiste hulgas. Sest näitasid ju ka sisevalimised, et sellised ootused on olemas nii erakonna liikmetel kui ka erakonna toetajatel ning valijatel. See töö peab olema teadlikult suunatud ja fokuseeritud erakonna ühtsusele ning ka käsuliinide täpsele täitmisele. Ehk aitaks juba erakonna sisepööritamistest nn. klaaslae fännajate poolt? Ehk tuleks arvestada asjaoluga, et erakonnasisene lõhkuv „maidaan“ pole ei lühemas ega pikemas perspektiivis jätkusuutlik?

Lähtudes moraalsest ja sotsiaalsest kriisist sees- ja väljaspool riigipiire, tuleks arvestada, et kitsa ajahetke jooksul suureneb rahulolematus riigivõimu vastu, kes ei suuda anda rahvale vastust elementaarsematelegi küsimustele ning kelle teod ka paistavad alateadvuses tunnetuslikult valed.

Peaasi, et kass hiiri püüaks

Senised ideoloogiad hakkavad oma aega ära elama. Kasutusele tulevad poliitiliste voolude erinevad kombinatsioonid ja hübriidid. Keegi pole raiunud kivisse, et Keskerakond ei tohiks samaaegselt kasutada paremaid noppeid ja suunitlusi liberaalmajandusest, rahvuspõhisusest, kristlikest konservatiivsetest väärtustest, demokraatilisest mõtteviisist jne jne. Pole vahet, mis värvi kass on – „pääasi, et hiiri püüass...“.

Jään arvamusele, et just siin oleks üks võimalik Keskerakonna uue ja võimsama tulemise alge. Selleks tuleks kas taassaavutada suht ühtne meeskond; või siis luua paralleelne siseopositsioon, kes hr. Savisaare ja tema meeskonna kaasabil igat masti nn. solvatud vaikselt välja puksiks – ilma suurema skandaalita ja „erakondliku verevalamiseta“.

Loodan, et lugejad leidsid siit mõnegi mõtte, kuidas edasi arendada omi tegemisi ja erakondlikke suundumusi.

Toimetuselt: Autor on kuulunud Keskerakonda ja Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda. Hetkel parteitu.

[esiletõste] Jah, loomulikult on Tallinn ka edaspidi Keskerakonna peamine kants. Aga iga poliitilises piiramisrõngas asuv kants langeb varem või hiljem, kui kaotab perifeeria toetuse.

[fotoallkiri] KESKERAKOND ON VABA: Kui praegused valitsuserakonnad on käsist-jalust seotud USA ja Euroopa riikide käsulaudadega, siis Keskerakonnal on tegutsemiseks suhteliselt vabad käed ja seda võimalust tuleks kasutada nutikamalt ja ehk ka agressiivsemalt, leiab Aivo Peterson.Foto www.reform.ee.

AIVO PETERSON, kõrvaltvaataja Narvast

Jaga |