Ühistegevus hoiaks oma majanduse kõrval ka eestlaste hinge

Jaan Tõnissoni väärtuste kõlbelisuse, õigluse, aatelisuse asemel on meid asunud nii sõnades kui ka tegudes valitsema demagoogia, pragmatism, populism ja dogmad.

 Jaan Tõnissoni kogu tegevuse aluseks oli kõlbelisus, mis on kokku võetud 2010. aastal ilmunud Simo Runneli koostatud raamatus „Jaan Tõnisson. Kõlblus ja rahvuslus”.

 Lühidalt kokku võttes, Jaan Tõnissoni tõlgendus kõlblusest oli järgmine: „Kõlblus nõuab, et meie ajaloolikult möödaläinud põlvedelt pärandatud kõlbelistest olekutest ja häädest omadustest kõvasti kinni peaksime, sest ainult ajaloolikult omandatud kõlbeline vara on meie tõsise iseloomu julgeks aluseks, kuna võõras asi välise kuju hiilgusest hoolimata võõraks katteks jääb, mis meie hingeelu ei soojenda, ei karasta ega kinnita, et meie rahvas oma kõlbelist ülesannet võiks täita.”

 Meie poolt mitu kordustrükki üle elanud eesti keele sõnaraamatus (ÕS) on kõlbelisus lühidalt samastatud terminiga „moraalne”, ei enamat.

Riigimeheks

võib Jaan Tõnissoni pidada sellest ajast, kui ta hakkas kogu oma teadmiste, kogetu ja jõuga vastavalt asjaoludele taotlema Eestile algul autonoomiat ja seejärel suveräänsust. Konkreetselt väljendus see tema kui Eesti esimese välissaadiku töös, eriti aga Rahukongressi töös, mille tulemuseks oli Eesti tunnustamine de facto.

 Järgmiseks tema riigimehelikuks teoks oli Vabadussõja lõpetamine ja Venemaaga rahu sõlmimine Eestile kasulikel tingimustel. Peale rahulepingu allkirjastamist 1920. aasta 2. veebruaril sellesama kuu 13. päeval tollane peaminister Jaan Tõnisson ratifitseeris Vabadussõjas kätte võidetut ja rahukõnelustel kokku lepitut põlistava rahulepingu, mille tingimustes oli ka sõjakahjude hüvitamine – 15 miljonit kuldrubla.

Meie tänapäevaseks saavutuseks loetakse kahel korral Moskvas allkirjastatud piirilepingut, mille kohaselt Eesti peab jääma Stalini poolt määratud piiridesse, ja seda mingit hüvitist saamata.

 Meie teiseks saavutuseks loetakse välismaa pankades hoiul olnud Eesti Vabariigi kullavaru tagasisaamist ja kiiret mahamüümist Eesti Panga poolt. Sellest meil täna palju ei räägita.

Ajalooliselt ülimalt suureks Jaan Tõnissoni riigimehelikuks saavutuseks oli Eesti krooni devalveerimine. Peale seda, kui Briti naelsterling kulla aluselt lahkus, soovitas välisminister Tõnisson oma Genfist 1931. aasta sügisel saadetud kirjas sama teha ka Eesti krooniga.

 Sellele reageeriti Eestis alles siis, kui 1933/1934. aasta eelarve võis lõppeda 9–10- miljonise puudujäägiga ja kui valitsuse juhtimine usaldati juba neljandat korda Jaan Tõnissonile. Riigikogus hommikuni kestnud vaidluses jäi Tõnisson peale kahe häälega. Tema riigimehelikku käitumist ja ettenägelikkust näitas aga see, et peale devalveeritud krooni sidumist naelsterlingiga kasvas sama aasta lõpuks riigi eksport kaks korda. Seda polnud enam vaja riigikassast toetada.

Meie „kahe enamhäälega võiduks“ võime lugeda 2014. aastal Riigikogus vastu võetud kooseluseadust.

 Tänased poliitikud tegelevad küll riigi käekäiku käsitlevate teemadega, kuid mitte igaühte neist ei saa siiski riigimeheks nimetada. Meist paljude arvates pole Riigikogus just palju riigimehi, kellel riigi huvid on isiklikest kõrgemad. Meil on tänapäeval riigimeestest järele jäänud ainult riigiametnikud ja riigireeturid.

Ajakirjanikuks

annab õiguse Jaan Tõnissoni nimetada ainuüksi 40 aastat Postimehe toimetamist. Sellele lisandub üle 10 000 avaldatud artikli, millega ei ole võrreldav ükski meil tegutsenud või tegutsev kutseline ajakirjanik.

 Asudes 1896. aastal Postimehe peatoimetaja ametikohale, pidas ta esmaseks ja tähtsaimaks ülesandeks sisendada rahvale usku oma rahvusliku iseolemise omapära õigusse, ja ajalehe ideoloogia nurgakiviks kujunes kõlblus. Mitmekesise sisuga Postimehes leidsid käsitlemist ja kajastamist rahva elu kõige tarvilikumad teemad nagu tervishoid, kooliharidus, lastekasvatus. Ajaleht, kus läbivaks teemaks oli kogu aeg ühistegevus, jagas õpetlikku teavet paljudes valdkondades, alates põllumajandusest kuni eesti keele uuendamiseni.

 Jaan Tõnissoni motoks ajakirjandust tehes oli „Õigesti ja avalikult!”.

 Meie päevalehtede, raadio ja televisiooni ajakirjanikke utsitavad lokku lööma kõmujanu ja klikinälg, tellitud ja kallutatud artiklid. Kõik taandub turumajanduslikule pragmatismile. Selle kohta ütles ajakirjanik Jaan Tõnisson riigimehelikult: „Ajakirjandus, millel põhimõtet ega aadet juhtimas ei ole, on varjuriigi sarnane, kus tõsine elu ja liikumine, jõu- ja mõtteavaldus puudub; ta elutseb, ei ela mitte.“

Ühistegevuses

ollakse Eestimaal ühel meelel, et rahvusliku ühistegevuse loojaks ja ideoloogiks oli Jaan Tõnisson.

Rahvusliku ühistegevuse loomist alustas uuriva iseloomu ja teadusliku kraadiga (cand. jur) 1897. aastal Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimeheks valitud Jaan Tõnisson kõigepealt tutvumisreisiga neisse Euroopa maadesse, kus sellega oldi jõutud juba silmapaistvamate tulemusteni.

Seni polnud meil valitsevat liberaalset turumajandust kuhugi õppima minna. Selleks piisas ainult ühe raamatu – „Kapitalism ja vabadus” – eesti keelde tõlkimisest. Juba 1990. aastatel avaldas Reformierakonda kuuluv akadeemik Uno Mereste selle raamatu kohta oma arvamust, et puhtal kujul pole seda rakendatud üheski riigis. Ta soovitas välja töötada oma, piisavalt omanäoline majandusmudel.

Seega Eestis kordus seesama, mis on toimunud Karl Marxi „Kapitali“ tõlkimisega paljudesse keeltesse ja kommunismiideoloogia rakendamisega Nõukogude Venemaal ilma kusagilt eeskuju saamata.

 Rahvuslikule ühistegevusele pani Jaan Tõnisson aluse Tartu Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse (ELHÜ) asutamisega 1902. aastal, olles esimeseks selle krediidiühistu nõukogu esimeheks. Selle asutamisest sai omaaegne suursündmus. See oli otsustav samm, kus põllumeeste ühiselt tegutsemiselt mindi üle organiseeritud ühistegevuslikule ettevõtlusele. ELHÜ-l kui esimesel rahvusliku ühistegevuse sümbolil oli oma põhifunktsiooni täitmise kõrval oluline koht ka rahvuskultuuri seisukohalt, sest kasvasid rahva iseteadvus ja usk eestlaste elujõusse.

 Tõnisson oli veendunud, et jõukus saab tulla vaid siis, kui majandust oma rahadega üles ehitada – siis jääb ka omanikutulu endile.

 Esimese Maailmasõja ja Vabadussõja järgses Eestis (1920–1923) tegutses mitmesuguste nimetuste all 125 krediidiühistut, mis kõik alates 1920. aastast nimetati ümber ühispankadeks. Iseseisvusaja lõpuks tegutses Eestis 307 krediidiühistut, neist üks keskpank. Neile kuulus kõikidest Eesti hoiustest 52% ja 51% laenudest. Euroopa majanduse tänases juhtriigis Saksamaal kuulub sellest ühistupankadele ca üks kolmandik. Nagu siis ja ka tänapäeval hoiustab ja opereerib kõikjal riigile ja omavalitsustele kuuluvat raha riigile kuuluv pank. Eestis oli selleks kunagi Eesti Pank.

Eesti panganduse praegune seis on mõnevõrra võrreldav Jaan Tõnissoni esimeste krediidiühistute loomise eelse ajaga, kus eestlaste hoiused ja laenude andmine oli siin tegutsevate saksa ja vene pankurite kätes. Seda kõike ühe suure erandiga – siis ei olnud meil oma riiki.

Oma riigi ühistegevus

Meil on nüüd juba üle 20 aasta taas oma riik ja Tallinna kesklinnas tervet kvartalit haaraval maa-alal tegutseb nüüdne Eesti Pank. Sellest alast moodustab väikese osa koht. kus asub enne viimast suurt sõda ehitatud esinduslik ja sõjaajal imekombel terveks jäänud tollase Eesti Panga esinduslik hoone. Selles säilitati, hoiustati ja opereeriti riigile kuuluvat raha ning korraldati kogu Eesti panganduse tegevust.

 Eesti Vabariigile kuuluvat raha hoiustavad ja sellega opereerivad kokkulepitud kõrge teenustasu eest, siin suuri kasumeid teenides ja Eesti riigile ettevõtte tulumaksu maksmata välismaa pangad, kes teenitu viivad kodumaale sealsete elanike heaolu tõstmiseks. Meie rahaturul laiutavad kontrollimatult kümned kaasaegset liigkasu esindavad kiirlaenukontorid. Suuri lootusi annab meile küll Tallinna Ühistupanga loomine.

Aastatel 1897–1898 ilmus Postimehes mitu artiklit Soome piimaühistute tähtsusest. Seda vajadust rõhutas Tõnisson veel omaenda poolt kokku kutsutud esimesel ja teisel põllutöökongressil, kus ta soovitas suurendada piimakarja. Rahvuslike piimaühistute loomiseni jõuti siiski alles 1908. aastal, mil kinnitati esimene piimatalituse põhikiri Viljandimaal Imavere ühisuses.

100 protsenti piimaekspordist andsid ühistud

Eesti iseseisvusaja lõpul jõuti niikaugele, et riigi piimaekspordist andsid 100% piimaühistud ja kogu riigi ekspordis oli konkurentsitult 25,15 miljoni krooniga esikohal võieksport (teisel kohal tselluloos 10,026 miljoni krooniga).

Meil müüakse iga päev 500–600 tonni Eestis toodetud toorpiimast Leetu ja Lätti. Meie endi kaubaturul väärindab meie toorpiima edukalt Soome ühistegelikule kontsernile kuuluv Valio Eesti AS, kellele kuulub ka kunagi Baltimaade suurim piimatööstus Võru Juust.

 Ainukesena on ühistegevuses oma turuosa säilitanud vaid sisekaubandusele suunatud tegevusega Eesti Tarbijate Keskliit (ETK). Kunagi omatööstuse ja ekspordiga silma paistnud ETK toodang moodustab ca 25% läbimüügist. ETK suurimateks eksportartikliteks olid omal ajal kanamunad (1935. a. 48 miljonit tk); Rootsi eksporditi kartulit (400 tonni) ja seemnekartulit isegi Argentiinasse (üle 1000 tonni). Iseseisvusaja lõpul ulatus ETK eksport miljoni kroonini.

Meie oleme ETKVL-i nime all nõukogude ajal säilitatud varad maha ärinud. 1921. aastal loodud ja NSV Liidu ajal ETKVL Põltsamaa Põllumajanduskombinaadi nime all edukalt tegutsenud ettevõte kuulub, nüüd juba Felixi nime all, Norra kontsernile Orkla.

Eesti iseseisvusaja lõpul moodustas ühistegevus põllumajandustoodete ekspordist 40,7%. Täna on meie poodides müügil Poola ja isegi Soome toidukartul.

Jaan Tõnisson nägi ühistegevuses õiglust ja demokraatiat

Ajalooliselt eestlastele sobinud ja nende hinge alal hoidnud ühistööst välja kasvanud ühistegelik ettevõtlus oli ala, kus Jaan Tõnisson nägi võimalust oma aadete, õigluse ja demokraatia kõige suuremaks rakenduseks. Selle andis ta meile edasi järgmiste sõnadega:

„Ühistegevuse mõiste on just see, et tema ei ole mitte üksiku äravalitu asi, ühistegevus peab koondama ühistu huvide nimel kõige laiemaid rahvahulki, kõige lihtsamaid inimesi, sest ühistegevus on läbinisti demokraatlik.“

 Statistika järgi tegutses iseseisvuse lõpuaastal Eestis kokku 2949 erineva tegevusala lõikes ühistegelikku ettevõtet 281 640 liikmega, mis moodustas ca 25% rahva üldarvust. See oli suhtarvudes tunduvalt enam kui kõikides Põhjamaades, kuhu sõnades ka meie nüüd püüdleme.

 Tagasivaates võime kinnitada, et Eesti Vabariigi loomisele aitas panna väärika aluse ühistegevusliikumine, mida tänapäeva nn parempoolsed poliitikud ei taha kuidagi tunnistada. Ühistegevuse valgustamine on jäetud vaid Tallinna Televisiooni hooleks.

[esiletõste]    Meie panganduse praegune seis on mõnevõrra võrreldav Jaan Tõnissoni esimeste krediidiühistute loomise eelse ajaga, kus eestlaste hoiused ja laenude andmine oli siin tegutsevate saksa ja vene pankurite kätes. Seda kõike ühe suure erandiga – siis ei olnud meil oma riiki.

ÜLO MALLENE, majandusteadlane

[repro]   Ühistegevuse kalender 1914. aastast, mil ühistegevus alles kogus jõudu. Iseseisvunud Eestis sai ühistegevus väga tugevaks. Kas sel on aga ka tulevikku 21. sajandi Eestis?

Jaga |