Üks rinne, üks rahvas

Olla emotsionaalselt nii võimsa taaskohtumise tunnistajaks oli mulle suur au. Õhustikku, mis seda  kohtumist saatis, on raske sõnadesse panna. Nautisin selle sõna parimas mõttes nende meeste ja naiste mälestusi, kes esimestena kirjutasid kõhklemata alla Rahvarinde loomise ideele. Tunne, mis mind valdas, on ülim austus nende suhtes. Olen heas mõttes kade, sest nemad said olla ajaloo tegemise juures. Nad alustasid uut ajajärku – vabanemise ja üheskoos hingamise ajajärku. 

On küsitud: kas meil täna oleks Rahvarinnet vaja? Milline oleks jõud, mis täna looks tollase õhustiku ja tooks kokku kogu rahva, nagu 1988. aasta juunis ja septembris Lauluväljakul? Mina pole  õige vastaja, aga päris kindlasti on meil vaja teadmist, et Rahvarinne oli olemas. Teadmist Rahvarinde mõttest, tekkepõhjustest, sellega seotud sündmustest, loojatest ja vastastest, tulemustest ja tagajärgedest, seotusest tänapäevaga. 

Meie riik tähistab Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva, mis on oluline tärmin meie ajaloos ja pidu kõigi südames. Aga seesama riik jätab tähistamata olulisima sündmuse meie lähiajaloos, Rahvarinde 20. sünnipäeva. Seda nähes ei valda mind enam austus ja tänutunne, vaid kurbus ja nördimus. Kui poleks loodud Rahvarinnet, ei saaks me tähistada ka Eesti 90-ndat. Ja vastupidi.

Õnneks hindavad Läti ja Leedu lähiaja murrangulisi sündmusi kõrgelt ning tähistavad neid suurejooneliselt. Leedus toimub juuni alguses rahvusvaheline konverents, mille korraldajateks on president, parlament ja kultuuriministeerium. Läti peab oma riigi 90. sünnipäeva samuti terve aasta, kuid  suure erinevusega Eestist: nemad ei ole unustanud sündmusi, mis on seotud Tautas Fronte'ga (Rahvarinne). Valitsuse juurde loodud juubelitöörühma juhib Tautas Fronte muuseumi juhataja Meldra Usenko.  

Paar kuud tagasi pidasime seoses 19. aprillil Eestis toimuva konverentsiga "Singing Revolution – Laulev Revolutsioon" läbirääkimisi Imre Pozsgay'ga (Ungari Rahvarinde tegelane), kes on huvitatud, et teeksime koostööd ka Ungaris korraldatava konverentsiga, mille keskmes 1980-ndate lõpu rahvaliikumised. 

Miks Eesti valitsus ja ministeeriumid ei tegele meie lähiajaloo väärika meelespidamisega ning Rahvarinnet vägisi unustama sunnivad? Kellele on see kasulik? 

Keskerakond ja Tallinn koos omaaegsete Rahvarinde liidritega tähistab Rahvarinde juubelit. Andsime välja 2008. aasta kalendri, mida võib nimetada ka fotoalbumiks ja ajalooalaseks infoallikaks. „Mõtleme veel“ saatetegijate tunnustamise õhtust oli juba juttu.  9. aprillil avati Rahvusraamatukogus Läti Rahvarinde muuseumi näitus, mis sai teoks koostöös Keskerakonnaga. 13. aprillist ripub mälestustahvel Uus tn 28 majal, kus asus Rahvarinde büroo.

Sel nädalal tuleb suurim sünnipäevaüritus – konverents "Singing Revolution – Laulev Revolutsioon". Laupäeval ootame Rahvusraamatukokku kõiki, kes väärtustavad ja peavad kalliks neid ideaale, tegusid ja tulemusi, mida Rahvarinne endaga tõi.

Tagatipuks avasime kodulehekülje aadressil www.rahvarinne.ee, kus kõik soovijad leiavad foto-, video- ja audiomaterjale, dokumente ja trükiseid 1988. aastast ning ka hilisemast Rahvarinde ajast.

Üks mõte veel. On pahaks pandud, et Keskerakond justkui seostaks ainuüksi ennast Rahvarindega. Esitasime küll taotluse kaubamärgi "Rahvarinne" meie erakonna nimele patenteerimiseks. Kindlasti mitte aga ei tähenda see, et Rahvarinne kuulub Keskerakonnale. Selle märgi omamine on lihtsalt Rahvarinde nimetuse ja logoga trükiste ja meenete väljaandmise eelduseks.

Eestimaa Rahvarinne kuulus ja kuulub Eesti rahvale. Suur tänu teile, rahvarindelased, et meil on, millele mõelda, mida meenutada ja mille üle uhkust tunda!

PRIIT TOOBAL, Keskerakonna peasekretär

Jaga |