Kes lahkub erakonnast soliidselt, kes alatult

Kesknädala meelest ei näita meediarünnak endiste erakonnakaaslaste vastu allakirjutanute siirust ja soovi rahumeelselt asju ajada. Rahvas ega valijad ei vaja dramaatilisi pöördumisi, vaid Eesti elu parandamist. Kui midagi erakonna suhtes ütlemist on, tuleks pöörduda mitte Postimehe (reformierakondliku taustaga) või Delfi (IRL-i taustaga) poole, vaid suunata kriitika julgelt erakonna sisse koosolekutel ja otse juhtkonnale. Toimuvad ju regulaarselt osakondade, piirkondade ja erakonna juhatuse koosolekud, kus aga avaldusele allakirjutanud aastaid osalenud pole. Üheski organisatsioonis ei sallita vinguvat kriitikat, kus etteheiteid teevad liikmed, kes ise aktiivselt tööst osa ei võta. Alati võib juhtuda, et on tehtud vale valik ja soovitakse elus valida mõni teine erakond, kuid alatu lahkumisstiili kasutamine on alati ka vesi konkurentparteide veskile. Parastavad ja hõõruvad rõõmust käsi ju need, kes konkurendi nõrgenemisest võidavad. Või olidki lahkujad varjatult teiste erakondade eestvõitlejad? Kahtlus igatahes jääb. Praegu on näha, et Keskerakonna eesmärgilisi seisukohti äraminejad väärtuseks pidanud ei ole.

Kesknädal küsis kommentaare ka mõnedelt teistelt KE piirkondlikelt liikmetelt, kes kokkuvõttes pidasid paremaks meediapalagani saatel erakonna vastu astunud trummipõristajaid mitte kommenteerida, kuna pidasid seda endale alandavaks. Kes tahab lahkuda, läheb vaikselt, ja õnn kaasa! Kes lööb lärmi ja halvustab allesjääjaid, sellel pole muud erakonnalt vaja olnud, kui prestiižset ametikohta, kõrget palka ja tuntust, millega end edasi müüa.

Jaga |