Mõistuse hääl: mis saab Euroopast?

 2003. aastal ilmunud raamatus „Pojad ja maailma valitsemine: terrori roll rahvuste tõusus ja languses“ analüüsib professor kaasaja sõjademograafiat.

Siinkohal mõned arvud. Vaid viie põlvkonnaga (1900–2000) on islamimaailma elanikkond kasvanud 150 miljonilt 1 miljardi 200 miljoni inimeseni ehk 800%! (Hiinas on sama näitaja 300%, Indias 400%.)

Kindlalt domineerivad noored. Professor Heinsohni prognoos: XXI sajandi 50-ndateks aastateks on 950 miljonit aafriklast ja araablast Euroopa lõplikult maha matnud ning hauaplatsile ei panda sugugi mitte risti...

Asi on naljast kaugel

Mida mõelda, mida öelda? Kas Euroopal on üldse enam mingit pääseteed? Asi on naljast väga kaugel.

Algatuseks väike meenutus. 2004. aasta suvel, mil Eesti esmakordselt osales Euroopa Liidu parlamendi valimistel, helistasin valimispäeval saadikukandidaat Toomas Hendrik Ilvesele, keda tundsin põgusalt juba Eesti Raadios töötamise ajast.

Ütlesin, et kavatsen just valima minna, kuid enne seda tahaksin esitada talle küsimuse. Ta oli lahkesti nõus.

Küsisin: „Palun öelge, kas Teie arvates on EL praegu pigem konföderatsioon või föderatsioon?“

Vastuseks kõlas: „Meie, sotsiaaldemokraadid, oleme Eestis selles küsimuses kõige avatumad. Võin öelda, et minu arvates liigub EL liitriigi suunas ja on juba praegu pigem liitriik kui riikide liit.“

Tänasin Ilvest selge vastuse eest ja ütlesin, et annan tema poolt oma hääle. Nõnda ka tegin.

Meil pole Euroopast sobivamat kaaslast

Ise olen järjekindlalt olnud Euroopa föderalist, olen sellest korduvalt kirjutanud ja avalikult rääkinud. Eesti kuulub orgaaniliselt Euroopasse ning paremat sobilikku kaaslast pole meil objektiivselt kusagilt võtta.

Liitumisreferendumil septembris 2003 ütles Eestis „jah“ 2/3 osalenuist. Skeptikuid ja kõhklejaid oli siis ja on ka praegu (= ühest liidust saime õnneks välja, nüüd jälle liit – tänan, ei!). Või: kas siis tõesti pole võimalik olla tõeliselt suveräänne – nagu Šveits näiteks? Jne.

Emotsionaalselt on kõik mõistetav, ent reaalsus on palju karmim. Pealegi, me pole kahjuks ei Šveits, ka mitte Norra ega Singapur. Tegelikkus on seegi, et EL on aastatega tublisti laienenud (hetkel 28 riiki, lisaks veel mitu ootel…). Ning nende vahel ei valitse kaugeltki mitte alati mõistmine ja üksmeel. Järjest sagedamini põrkuvad erinevad eesmärgid ja huvid.

Tüüpnäide – Suurbritannia ultimatiivsed nõudmised ja seal suvel ees seisev raske referendum. Ka Tšehhi jmt Kesk-Euroopa riigid kõhklevad...

Kõigis meis tekitab pettumust ja nördimust EL-i saamatus, otsustamatus, ka mugavus ja argus põgenikemassi pealetungi tõkestamisel; kogu migratsioonipoliitika tervikuna. Lisaks muidugi teadmine demograafilisest prognoosist. Nõnda edasi kesta ei saa ega tohi – see oleks tee selgele katastroofile.

Olen veendunud, et ainus reaalne (kuid kaugeltki mitte lihtne) lahendus on – Euroopa Rahvaste Föderatsioon (ERF). Tugev liitriik, mis ühendab Euroopa rahvad vabatahtlikkuse alusel. Sellel igati demokraatliku riikluse alustele rajatud liitriigil oleks ühine piirivalve, tolli- ja maksusüsteem, politsei- ja kaitsejõud, prokuratuur ja kohtusüsteem, ühtne välis- ja kindlasti ka sotsiaalpoliitika, samuti kõik teised paljurahvuselisele föderaalriigile vajalikud institutsioonid.

Aluspõhimõte – solidaarsus

Rõhutan, et EL-i aluslepingutest alates on ühenduse olulisimaks põhimõtteks olnud solidaarsus, mis puudutab eranditult kõiki tegevusvaldkondi. Just nimelt erinevate osalismaade arengutaseme ühtlustamine, ning nõnda üheskoos edasi minnes, tagatakse igaühe ja terviku edukas areng. See ongi eesmärk. Loomulikult tuleb liitriigi tingimusis igati austada föderatsiooni subjektide rahvuslikke huve – kultuuri, keele, traditsioonide eripära.

Liitriik ise on aga tugev ja kompaktne „löögirusikas“ kaitsmaks oma rahvaste kõiki eksistentsiaalseid huve. Üksnes sellisena saab Euroopa konkureerida ning teha vastastikku kasulikku koostööd teiste suurriikidega – USA, Hiina, Venemaa, Indiaga, samuti sageli põhjendatud hirmu tekitava islamimaailmaga, et vastu seista agressiooni- või terroriohule.

Pole saladus, et just praegu on maailmas teoksil katsed püüda ümber kujundada strateegilised jõujooned ja mõjutsoonid. Mõistetavalt ei ole suurriigid huvitatud oma peamiste rivaalide tugevnemisest. See puudutab ka suhtumist Euroopat (sugugi mitte juhuslikult) tabanud põgenikeprobleemisse. Käib terav ja paljutahuline positsiooniheitlus endale soodsamate tingimuste loomise nimel (nt Süüria, Ukraina jmt konfliktikolded).

Siiski on alust väita, et suur (tuuma)sõda ei ole reaalne, sest selles suhtes kehtib tänapäeval ikkagi põhimõte: kes esimesena alustab, see teisena sureb. Võitjat ei ole.

Samas oleks sügavalt väär lähtuda mis tahes foobiatest – need vaid õhutavad pingeid ja vaenu, soodustavad provokatiivset tegevust, destabiliseerivad sageli niigi hapraid riigisiseseid või ka riikidevahelisi suhteid. Seevastu enam-vähem võrdsete suurjõudude partnerlus, vastastikune respekt ja koostöö võimaldavad väärikalt koos eksisteerida ja inimeste heaolu paremini tagada.

Teist teed ma ei näe, sest väiksemal üksiktegutsejal on riisiko tunduvalt suurem.

Mõistan, et minu põhitees föderaalsest Euroopast ei ole kaugeltki kõigile meelepärane. Riigid, kellele see pole vastuvõetav, jäävad kõrvale ja otsivad oma teed. Kindlasti olen aga tänulik igaühele, kes suudab Euroopa liitriigi variandile leida ja argumenteeritult välja pakkuda reaalse ja igati mõistliku alternatiivi.

GABRIEL HAZAK, PhD, TTÜ emeriitdotsent

[esiletõste] Olen veendunud, et ainus reaalne (kuid kaugeltki mitte lihtne) lahendus on – Euroopa Rahvaste Föderatsioon (ERF) – tugev liitriik, mis ühendab Euroopa rahvad vabatahtlikkuse alusel.

[illustratsioon] Gabriel Hazaku raamatu esikaas 2013 – KILDE JA MÕTTEID. Elust. Ülikoolist. Õigusest. Poliitikast.

Jaga |