NÄDALA JUUBILAR – laul „Mu isamaa on minu arm“ 65

kel südant andnud ma,

sull´ laulan ma mu ülem õnn,

mu õitsev Eestimaa!

Su valu südames mul keeb,

su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,

mu isamaa!

Mu isamaa on minu arm,

ei teda jäta ma,

ja peaks sada surma ma

seepärast surema!

Kas laimab võõra kadedus,

sa siiski elad südames,

mu isamaa!

Mu isamaa on minu arm,

ja tahan puhata,

su rüppe heidan unele,

mu püha Eestimaa!

Su linnud und mull´ laulavad,

mu põrmust lilled õitsetad,

mu isamaa!

 (Lydia Koidula)

 Täna, 4. märtsil on erakordne pidupäev, mida põhjust tähistada on meil kõigil, kellele on südamelähedased Lydia Koidula 1866. aastal kirjutatud surematud luuleread, mille Gustav Ernesaks just täna 65 aastat tagasi lauluks vormis. Tõsi, enne teda oli  neidsamu luuleridu viisistanud ka  Aleksander Kunileid-Saebelmann. Tema laulu laulsid 1869. aastal esimesel üldlaulupeol kõik peost osavõtjad – meeskoorid. Kuigi muusikaajalugu tunnustab mõlemat laulu, on rahva südamesse kinnitunud just nimelt Gustav Ernesaksa viisistatu – meie rahva südamehümn.

Kuidas laul sündis, seda teab vaid looja ise. Faktid mälestusteradadelt kõnelevad sellest, et 1941. aastal mobiliseerituna Nõukogude tagalasse viidud  Gustav Ernesaks elas seda elu, mida ta Kaama jõe ääres pidi kogema ja kõrvalt vaatama, rängalt üle. 1942. aasta aprillis kutsuti ta Jaroslavli –  Eesti NSV Riiklike Kunstiansamblite koorijuhiks. Seal sai talle osaks üle elada kaks ränka pommitamist. Ernesaksa ülitundlik närvikava tõrkus vastu võtmast kõike seda jubedust, mis sõjaga kaasnes. Ta tõmbus enesesse, vaikis. Keegi ei saanud aru, mis temaga toimus. Ühel õhtul aga tahtis ta minna telefoni juurde, et ise helistada Hitlerile ja Mussolinile ütlemaks neile: “Lõpetage see jube pommitamine!“ Maestro närvid ei pidanud vastu. Tänu Vladimir Alumäe kaasabile viidi ta Moskvasse närvihaiglasse, kus ta oli pool aastat ravil. Õnneks läks kõik hästi. Ta paranes ning jäi Moskvasse tervist taastama.

Oma raamatu „Laine tõuseb“ (kirjastus Eesti Raamat, Tallinn 1983) 36. leheküljel kirjutab Maestro: “Pärast pikemat haiglaperioodi, mis järgnes Jaroslavli pommitamisele (13.VI 1943), elasin stipendiaadina Moskva lähistel. Vahetevahel käisin Moskvas meie esinduses Sobinovski 5. Seal said kirja pandud segakoorilaulud „Mu isamaa on minu arm“ (4. III 1944) ja „Puhtad pihud“.  Leidsin luuletused „Rahva Häälest“, kus need olid avaldatud Koidula 100. sünniaastapäeva puhul.“

Asjatundjad, eelkõige helilooja Veljo Tormis, kes on seda laulu analüüsinud, väidavad, et „Mu isamaa on minu arm“ on Fredrik Paciuse loodud Eesti hümni modifikatsioon. Eriti alguses.

Gustav Ernesaks ise on ühes raadiosaates, mida talletatakse ERR Eesti Raadio arhiivis, öelnud: „Seda muidugi ei teadnud, et see laul niisugused mõõdud võtab, sellest polnud mul aimugi, kuigi püüan iga lauluga emotsionaalselt põhjani jõuda, et oma südamelt ära öelda kõik.“

Laulu „Mu isamaa on minu arm“ esiettekanne toimus 21. juulil 1944 Leningradis Eesti NSV aastapäeva aktusel ENSV Kunstiansamblite meeskoori esituses. Juhatas Jüri Variste.

Eestis kõlas see laul esmakordselt sama aasta 26. oktoobril Tallinna Draamateatris. 6. märtsil 1945 laulis seda esmakordselt Gustav Ernesaksa vastloodud  meeskoor autori juhatusel.

Kui 1946. aastal toodi Lydia Koidula põrm Kroonlinnast Tallinna Metsakalmistule, kõlas laul nii kalmul kui ka õhtul „Estonia“ kontserdisaalis. Kohtusid Koidula põrm ja Ernesaksa südamevalu.

Üldlaulupeol kõlas laul esmakordselt 1947. aastal segakooride ettekandes, juhatas Tuudur Vettik. Seekord lauldi seda nagu igat teist laulupeol kõlanud laulu. Tema tähendus rahva jaoks kasvas alles koos ajaloolise paratamatusega kaasnenud  valuga.

1950., 1955. ja 1960. aasta üldlaulupeol seda laulu enam laulda ei lubatud. 

Koorijuht professor Kuno Areng, kes on ise laulnud RAM-is teist tenorit, on meenutanud selle laulu käekäiku: “Gustav Ernesaks pani selle laulu alati kontserdi lisapalaks. Alguses rahvas, mõistes  sõnade sügavat sisu, tõusis laulu ajaks püsti. Mõte süüvis kõigil südamesse nii, et varsti enam ka ei plaksutatud pärast laulu. Kõnekas vaikus saatis laulu. Ühel RAM-i kontserdil Riias Ernesaks juhatas seda lisapalana. Rahvas seisis saalis püsti. Maestro juhatas ja nuttis. Mina laulda ei saanud. Mina ka nutsin!“

1965. aasta üldlaulupeost alates on see laul olnud kõikidel meie suurpidudel lõpulauluks.

Eesti üldlaulupidude traditsiooni 100. aastale pühendatud üldlaulupeol 1969. aastal kuulas publik selle laulu esitust ühise väena seistes. Sealt alates tõusebki eestlane alati püsti kuulamaks Gustav Ernesaksa laulu „Mu isamaa on minu arm“. Viimati seisti tänavu 24. veebruaril Jõhvi kontserdimajas, Eesti Vabariigi 91. aastapäevale pühendatud kontsertaktusel.

Gustav Ernesaks 100. sünniaastapäeva puhul koostatud Klassikaraadio saatesarjas „Laulutaadi pärand“ ütles Maestro õpilane ja kolleeg, koorijuht Uno Järvela: “Ma arvan, et seda laulu oli pärast sõda eestlastele tarvis. See laul julgustas inimesi, kandis rahva vabaduspüüdlusi, toitis rahvuslikke tundeid ja andis lootust paremale tulevikule. Juba selle laulu pärast on Gustav Ernesaks SUUR MEES. “ 

Täna, Gustav Ernesaksa laulu „Mu isamaa on minu arm“ 65. sünnipäeval, on Klassikaraadios võimalik viis minutit enne iga täistundi kuulata selle laulu erinevaid ettekandeid läbi aastakümnete. Esimene esitus kõlab kell 7.55 ja viimane 23.55.

AGE RAA, kultuuriajakirjanik

Jaga |