Algus

 Olen juba üle 80 ja seisan ühe jalaga parematel rohumaadel. Seetõttu pole mul mingeid isiklikest huvidest tingitud pretensioone, ei sotsiaalse positsiooni osas, ei rahalisi ja ammugi mitte isikliku populaarsusega seotuid.

Ajalugu ja üldse sotsiaalseid nähtusi saab vaadelda ja interpreteerida, lähtudes kahest erinevast ja suures osas teineteist välistavast paradigmast. Esimene neist on akadeemiline ehk, teiste sõnadega, puht teaduslikult objektiivne. Sellest lähtudes on inimkonna ajalugu vaadeldav ainult terviklikult (vähemalt vastastikuseid kontakte omavate koosluste poolt asustatud piirides, millistel on juba pikemat aega globaalsed dimensioonid). Neis piires toimuv on tingitud erinevate inimkoosluste huvide konfliktidest ja/või kompromissidest, sõltuvalt jõudude vahekorrast, geopoliitilistest faktoritest ja sotsiaalpsühholoogilisest situatsioonist ning viimase erinevustest mitmesuguste üksteisega suhtlevate inimkoosluste puhul.

Sõbrad ja huvid

Lühidalt, ja seetõttu ehk isegi geniaalselt, on sellise lähenemise olemuse sõnastanud üks neist USA presidentidest, kelle hiigelbareljeefid on raiutud Kaljumägedesse: ”Ameerikal puuduvad sõbrad, tal on vaid huvid.” (Tsiteerin mälu järgi.)

Teine paradigma vaatleb ajalugu, aga ka inimtegevust kui (igavest) võitlust hea ja kurja vahel (klassikalised näited on piibel ja koraan). Sellise lähenemise aluspõhi peitub legendides, eeskätt aga lastele mõeldud muinasjuttudes.

Tekib vaid üks väike probleem – erinevatel autoritel on heast ja kurjast hoopis erinevad arusaamad. Nii toimib ideologiseeritud ajalookäsitlus, millel on vähe pistmist mitte ainult reaalsusega, vaid ka lihtsalt terve mõistusega. Aastail 1455–1485 toimus Inglismaal Lancasteri ja Yorki dünastia vahel ohvriterohke vastasseis – nn Rooside sõda. Eks katsuge nüüd vastata küsimusele, kumb roosidest, valge või punane, kehastas headust ja kumb kurjust?

Ideologiseeritud ajalookäsitlusel on vaid üks funktsioon – ajupesu. Viimane on hädavajalik selleks, et kindlustada vähemuse huvide domineerimine enamuse omade suhtes. Ehk, teiste sõnadega, asendada võimul oleja või sinna pürgija tegevuse tegelik motiiv nn kaitsemotiiviga.

Mulle kui reaalteadusega tegelejale on ideologiseeritud lähenemine pigem vastuvõtmatu. See ei tähenda muidugi, et mul puuduvad hinnangulised seisukohad, lähtudes selle inimgrupi huvidest, millega ennast identifitseerin. Negatiivses väljendusviisis võiks vastavaks diskrimineerivaks põhimõtteks olla “?ra valeta!”.

“Mõtleme veel!”

Järjekordsesse, 13. aprillil 1988 toimunud sellenimelisse saatesse kutsuti mind ilmselt seoses paralleelselt kahes keeles, eesti ja vene keeles ilmunud ajaleheartikliga. Olin selle kirjutanud, tunnetades pigem intuitiivselt kahe rahvusrühma vaheliste pingete eskaleerumist. See oli katse luua neid inimgruppe haaravate infoväljade jaoks mingigi ühisosa. Tollal oli see pigem lootusetu ettevõtmine ja sai teoks vaid tänu EKP Keskkomitee tollase sekretäri Indrek Toome arusaavale toetusele.

Muide, mõni aeg enne seda oli mul Teaduste Akadeemia üldkogul viibinud Toomega lühike, kuid vägagi tähenduslik mõttevahetus. Olles kahekesi omaette saaliservas, küsisin temalt: “Milleks on võimeline Karl Vaino poolt juhitav seltskond Valges Majas?” Jutt oli repressiivsete meetmete kasutuselevõtu võimalikkusest. Indrek Toome vastas ühesõnaliselt ja ühemõtteliselt: “Kõigeks!”

Ta jäi mõneks momendiks mõttesse, misjärel lisas: “Jah, kõigeks!”

Seetõttu omasin tookord Tallinna telestuudiosse siirdudes informatsiooni n-ö algallikast ja olin vaba kõikvõimalikest roosadest illusioonidest.

Mainitud otse-eetrisse läinud saateseeria oli tollal fantastiline “omaalgatuslik” saavutus sõnavabaduse vallas. See oli tasa ja targu arenenud üha tõsisemate probleemide tõstatamise ja arutamise suunas. Niisugune nähtus sai toimuda ainult tänu perestroika loodud fooni olemasolule.

Saadet anti eetrisse kahte eraldi stuudiosse kogunenud seltskondade keskustelu kordamööda valgustades. Selles stuudios, kuhu mina sattusin, istus mulle tollal ainult väga põgusalt tuntud Edgar Savisaar ja veel teisi, mulle seniajani mitte eriti tuttavaid inimesi.

Rahvarinde loomise ettepanek vastas sotsiaalsele ootusele

Arutelu oli tollele ajale iseloomulikul viisil vormilt põgus ja puudutas küllaltki teravaid probleeme. “Fosforiidisõda” oli juba läbitud ja võidetud etapp, mistõttu häälepaelad olid küllaltki avali. Asjade seisu otsustavalt muutev moment saabus ootamatult ja samaaegselt kuidagi isegi tagasihoidlikus stiilis formuleerituna. Kui sõnajärg Savisaareni jõudis, esines ta ettepanekuga luua rahvarinne perestroika toetuseks.

Kriitilistel momentidel töötab inimaju tõtlikult ja otsustavalt. Mulle sai kiiresti selgeks, et tegu pole mingi edeva eneseekspositsiooniga. Ettepanekus oli küllaltki kaalukas osa realistlikkust, sisaldades samal ajal ratsionaalse hinnangu seisukohalt maksimaalset veel talutavat riskielementi. Ja nii huvitav kui see ka ei ole, näis see vähemalt mulle millegi iseenesestmõistetavana – kuidas küll ise selle mõtte peale ei tulnud! Ehk, pisut akadeemilisemalt väljendades, ta vastas küllalt laiahaardeliselt juba kujunenud intuitiivsele sotsiaalsele ootusele.

Teeme ära!

Enamiku saates osalejate, sealhulgas ka saatejuhtide endi reaktsioon oli selgelt positiivne. Saate lõpuni jäänud suhteliselt lühikese aja jooksul levis osaliste hulgas spontaanne seisukoht: teeme ära, kohe pärast saate lõppu! Otseselt välja öelduna enne saate lõppu, levis see seisukoht otsekohe üle terve Eesti, kus valdav enamik inimesi telerite ees istus. Nagu oleksin kuulnud sadade tuhandete võimendatud kaja: “Teeme ära!”

Viieteistkümnel saatest osavõtnud inimesel leidus julgust ja otsustavust “ärategemises” reaalselt osaleda. Hõivasime paar korrust kõrgemal asuva toa ja asusime koostama vastavasisulist üleskutset. See polnud sugugi lihtne ülesanne – toimus pingeline arutelu ja vaagimine, mitu pööret saab veel teha, enne kui vint osutub ülekeeratuks. Feliks Undusk kordas aeg-ajalt põhiküsimust: kuidas lahendada kahe kogukonna, 800-tuhandese ja 600-tuhandese,  kooseksistentsi probleem.

Mõistsime väga hästi oma toimingu ülimat ketserlikkust. Üritasime ju luua ainuvalitseva partei kõrvale teist poliitilist organisatsiooni. Seejuures oli enamik meist sellesama partei liikmed ja me arvestasime, et loodava rahvarindega peaks ühinema veel palju teisi parteikaaslasi. Andsime endale täies mõõdus aru, missugustes hävitavates formuleeringutes on võimalik niisugust, juhtkonna seast kellegagi kooskõlastamata tegevust kvalifitseerida. Vaatamata viitamisele perestroika suunas oli ketserlusmoment ilmselge.

Pärast üleskutse teksti kirjutusmasinal viies või kuues eksemplaris äratrükkimist läks jutt palju proosalisemale probleemile: kas meid arreteeritakse hommiku- või õhtupoolikul? Ei mäleta, et meil selles suhtes oleks tekkinud ühtne arusaamine.

Toome ja Rüütel olid usaldusväärsed

Andsin endale aru, et erinevate seltskondade huvide vastasseis on eskaleerumas palja silmaga haaramatutesse kõrgustesse. Ja, muidugi, mul polnud ununenud Indrek Toome lakooniline vastus: “Kõigeks!”

Indrek Toome! Kas siin ei peitu too õlekõrs, millest tuleb kinni haarata? Mul oli tema Keila-Joa ametisuvila telefoninumber. Keerasin varahommikul ketast ja sain ühenduse. Tegin ettepaneku kohtuda pärast tema Tallinnasse saabumist kuskil väljaspool Keskkomitee hoonet. Täpsustatud ajal ootasin teda kokkulepitud tänavanurgal. Ulatasin talle lugemiseks eksemplari öösel koostatud üleskutsest, lisades kommentaariks: tal on täielik voli teatada, et seda dokumenti pole ta kunagi näinud. Ta luges paberi läbi ja ütles, et ei kasuta mainitud võimalust.

Seejärel palusin teda näidata meie üleskutset tollasele ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Arnold Rüütlile, keda mul oli põhjust usaldada, kuigi lähemaid suhteid temaga polnud. Ehk osutub võimalikuks leida mingi moodus, kuidas meie algatust saaks legaliseerida? Toome nõustus, ja sellega meie toonane kohtumine lõppes.

Marju Lauristin vaimustuses

Naastes Tartusse, panime viivitamatult alguse Rahvarinde Tartu algatuskeskuse loomisele. Marju Lauristin oli ideest vaimustatud ja andis selleks otstarbeks kasutada sobiva ruumi oma kateedrist.

Kaks nädalat kestis ahelreaktsioonina üle kogu Eesti leviv tugigruppide spontaanne moodustamine. Ametlikud instantsid ja massiteabevahendid sel ajavahemikul vaikisid.

Siis aga saabus läbimurre – televisioon ja ajalehed avaldasid tol mälestusväärsel ööl (13. aprillil) meie koostatud üleskutse. Rahvarinne võitis endale legaalse moodustise positsiooni.

Mis toimus nende kahe nädala jooksul “direktiivorganites”, on jäänud minu jaoks siiamaani saladuseks. Selle kohta peaks kirjutama oma mälestused keegi teine, kes oli tollasele “olümposele” lähemal. Võib muidugi osutuda, et see on juba toimunud, ja ma pole lihtsalt sellisele kirjutisele peale sattunud.

Uus lehekülg ajalooraamatus

Igal juhul oli ajalooraamatus ette keeratud uus lehekülg. Mitte ainult Eestis, vaid kogu tollases Nõukogude Liidus. Pole välistatud, et ka globaalses ulatuses.

Mis edasi juhtus, on juba eraldi teema. Mõneti olen seda ka ise käsitlenud teisal ilmunud kirjutistes.                 Siinkohal tooksin lühidalt ära mõningad laialaastulised seisukohad.

Teatud aspektis oli RR küllaltki unikaalne nähtus. Piibellikku väljendit kasutades, kaamelil õnnestus läbida nõelasilm. Tegemist oli massiliikumisega, millel tekkis kiiresti oma organisatsiooniline struktuur ning konkretiseeritud lähemad ja kaugemad tegevussihid. EKP liikmete, eriti organisatsioonilistel juhtpositsioonidel olnute,  massiline kaasahaaramine oli eelduseks, et see liikumine polnud kergesti peatatav või lihtsalt laialipuhutav. Just see asjaolu tingis kiiresti areneva ja tugeva mõju tollastele kohalikele võimustruktuuridele, aga õige varsti ka mitte ainult kohalikele.

?sna vahetult RR tekkimisele järgnenud „kõigeks valmis oleva“ EKP Keskkomitee esimese sekretäri Karl Vaino väljavahetamine Vaino Väljase vastu oli märgitud mõju esimeseks pääsukeseks. Toimus see aga kõige kõrgemal tasemel. Ei Hirvepargi miiting ega ERSP aktsioonid omanud sellist resonantsi – nende vahetuks signaaliks oli teavitamine, et „raskekahurväe“ tuli tuleks juhtida Eesti peale. Kes tollaste sündmustega vähegi kursis oli (aga mina seda olin), teavad, et tõsised katsed sellesuunaliseks tulejuhtimiseks tegelikult ka toimusid. Seetõttu suhtun küllaltki irooniliselt igasugustesse fantaasiatesse “vabadusvõitlejate” temaatikas.

1988. a. sügiseks oli RR kõrvale tekkinud veel kaks radikaalsete muudatuste poole pürgivat jõutsentrit. Nendeks olid ENSV ?lemnõukogu Presiidiumi (Arnold Rüütli) ümber grupeerunud rühm ja räigelt pooleks lagunenud EKP progressimeelne osa, mille käes oli ka võtmepositsioon partei juhtkonnas. Kogu lugu kulmineerus 16. novembri suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmisega ENSV ?lemnõukogu istungil. Osalesin seda teksti ette valmistava laiema komisjoni istungil RR esindajana. Igal järjekordsel istungil kandis Arnold Rüütel ette vahepeal toimunud kitsama komisjoni töö tulemused. Minu ainsaks funktsiooniks selles komisjonis oli meelde tuletada, et vahepealse töö tulemusena on tekstist välja jäänud “Laagi–Preimani parandus”. Viimane aga moodustas deklaratsiooni kvintessentsi, sest formuleeris liiduvabariigi seaduste ülimuslikkuse üleliiduliste ees. Nii see parandus säiliski deklaratsiooni lõplikus tekstis, mille eest, julgen väita, Arnold Rüütlil tuli balansseerida noateral, võib-olla isegi elu ja surma vahel.

Elu helgeim mälestus

Teisest küljest vaadatuna oli RR tüüpiline massiliikumine ja temas olid väljendatud kõigile sellistele liikumistele omased ühisjooned. Viimaseid on vaadeldud Ameerika mõtleja Eric Hofferi 1951. aastal (sic!) ilmunud kompaktses teoses „The True Beliver“ („Tõsiusklik“). Ma ei hakka asja seda külge siin lahkama, pealegi poleks see kohane juubelimomendil. Märgin ainult, et juhul, kui see raamat oleks kättesaadav igale valijale, vähendaks see minu arvates olulisel määral inimeste manipuleeritavust ja ajupesu efektiivsust.

Lõpetaks ülestunnistusega, et kõigele vaatamata on osalemine Rahvarinde tegevuses minu elu helgeimaks mälestuseks ühiskondliku aktiivsuse alal. Ehk jätkub mu päevi panna detailsemalt kirja tollast reaalset olukorda peegeldavad mälestused. Seda enam, et selle perioodi sündmusi on laimavalt moonutatuna püüdnud esitada nii mõnedki ideologiseeritud “ajaloolased”.

VIKTOR PALM, akadeemik

Jaga |