Nädala juubilar: ENN VETEMAA 70

Ralf R. Parve,      21. juuni 2006


Kirjanik Enn Vetemaa pidas ümmargust sünnipäeva. Produktiivne mees, kes hakkas 1958. aastast peale avaldama värsse ja jutustusi. Seejärel järgnesid eesti kirjanduspilti kaunistanud teosed: "Monument", „Väike romaaniraamat", "Väike reekviem suupillile", "Hõbedaketrajad", "Möbiuse leht" – 19 kaante vahel ilmunud teost ja arvukalt näidendeid.

Nüüd on kirjaniku elus vaheetapp, mille puhul tasub meenutada Enn Vetemaa üht möödunudaastast väidet Eesti Päevalehes:
"Vananemine on nii aeglane ja märkamatu protsess, et ei saa ühel päeval otsustada: alates tänasest olen juba liiga vana!"

Kirjanik ei halanud vananemise teemal, vaid pidas talle omase huumoriga noortele lugejatele maha loengu seksrevolutsiooni-teemal ning väitis, et seksida võib elu lõpuni.
"Eakamaid inimesi pole ma trepikodades aknalaudadel vastastikku embamas näinud, aga eks neil ole enamasti juba korterid ka oma eluajal soetatud, nii et miks nad peaksidki siis halbades tingimustes...? /…/
Ehk taipavad lõpuks nooredki, et eakavõitu paarike baaris ei peaks kohe põlastust tekitama, et näe, mis hullud ropud vanainimesed."

Enn Vetemaa on kirjanduses alates oma tulekust sellesse alati säranud ja sädelenud. Tema lõõp ja lõmps on ikka ning alati olnud kosutava mõjujõuga. Ja ka ärritanud tuimapäiseid. Milline märul puhkes huumorivaeste kirjandusinimeste hulgas siis, kui ta kirjutas "Kalevipoja mälestused", mis kujutas endast humoorikalt Kalevipoja küpsemist süüdimatust hiiust eneseteadlikuks isiksuseks. Veel võiks mäletada Enn Vetemaa julget väljaastumist ajal, mil paljudki mehepojad ei julgenud 1985. aastal suud lahti teha., kuid tema julges Õhtulehes naeruvääristada ordenikoorma all vankuvaid ning eriti impeeriumimeelseid, ropendavaid ja purjus punaveterane.

Vaimukuse pärliteks eesti kirjanduses on Enn Vetemaa "Eesti näkiliste välimääraja" ja "Eesti luupainaja aabits".
Huumor ja grotesk läbib Enn Vetemaa loomingut jõuliselt . Teatavasti on ta ka mitmete komöödiate autor. Meenutagem "Püha Susannat ehk Meistrite kooli", millel veel kaks järge, ja tragikomöödiat "Jälle häda mõistuse pärast".

Häda mõistuse pärast on meie ühiskonda taas tabamas ja selleks on saanud ärapanemistõbi. Enn Vetemaa leiab sellest lähtuvalt:
"Ärapanemise hoiak on nii teles kui ka paljudes lehtedes läbiv nagu peateema Tšaikovski "Luikede järves".
Ajal, mil valijad enam erakondadest kedagi eelistada ei oska ja lähevad juba üle poliitikute lauspilamisele – ilkumistõbi on jõudnud laiade hulkadeni! – peaksime ehk mitte niivõrd ilkuma, kuivõrd muretsema. Kui kõik korras oleks, oleksid ka pipar ja sool oma kohal. Kuigi sool pole meeldivaim vahend veritsevate haavade vastu (ehkki neid tõesti desinfitseerib).
Minul on kaunis tihti soov pröögata: mokk maas! Shut up!
Aga vast pole sedagi vaja, sest William Shakespeare on kirjutanud näidendi "Palju kära ei millestki!". Küll lepitakse tolles ebamäärases milleski jälle kokku ja elu läheb edasi või tagasi. Nagu ikka. Ju nii on õige."

Õige on seegi, et ootame kannatamatult Enn Vetemaa edasisi väljaastumisi. Nii aja- kui ka ilukirjanduses.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)