Venemaa ja Ukraina kraaklesid riigipiiril

05. november 2003


Kunagi laulsid natsionaalsotsialistid innukalt: "Täna kuulub meile Saksamaa, kuid homme kogu maailm."
Ka punane Venemaa unistas juba 1918. aastast alates kõikehõlmavast ülemaailmsest revolutsioonist. Viimase ideega läks veidi edukamalt ning gloobusel saigi kuuendiku kogu planeedist venelaste lemmikvärviga punaseks värvida.
Pärast Teist maailmasõda läks Venemaa laienemine üsna edukalt. Jaapanilt võeti Kuriili saared, Soomelt Karjala, Rumeenialt Bessaraabia, Saksamaalt Ida-Preisimaa koos Königsbergi linnaga. Osa ajaloolasi kinnitab, et kui Vene armee poleks ehmunud Hiroshima ja Nagasaki hävitanud ameeriklaste aatompommidest, veerenuks viisnurkadega tankid T-34 La Manche'ini välja. Nii oleks võinud Euroopa kaardil olla Prantsuse Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, Itaalia NSV, Belgia NSV, Monaco Nõukogude Autonoomne Oblast, Hispaania-Portugali NSV, Gibraltari Nõukogude Rahvusringkond jne.
Nüüd aga on Venemaal näguripäevad käes. Ahastavalt kiseldakse mingi pisikese Tuzla saarekese pärast. Venemaal on ühine piir 16 riigiga ja vaid kuuele nendest pole venelastel territoriaalseid pretensioone.
Kirjanik Nikolai Gogol on kirjeldanud oma romaanis "Surnud hinged" mõisnik Manilovit, kes unistas hiigelsuure torni ehitamisest, mille tipust saaks vaadelda kaugel asuva Sankt-Peterburgi siluetti. Manilovi unistused on omaks võtnud Vladimir Zhirinovski. Tema unistab nüüd Ivangorodist üle jõe siiapoole vaadates sellest, kuidas Venemaa võtab Eestilt ära Narva ja Tartu, kuna need olla Vene linnad, sest meile piisavat ka kahest suuremast linnast - Tallinnast ja Pärnust. Unistada võib ikka. Mõned aastad tagasi unistas Zhirinovski sellestki, kuidas Vene sõdur peseb India ookeanis oma tolmuseid kirsasid. Ent näe, "igipõlises" Aasovi meres ei lasta Venemaal isegi väikest tammikest ehitada ning Kertshi väinas peseb nüüd oma kirsasid hoopiski Ukraina piirivalvur.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)