Demokraatia, raha ja mõõdikud

JAAN LAAS,      06. aprill 2005


Eesti ühiskonna ja riikluse arengus on viimastel aastatel esile kerkinud ning vajavad demokraatlike jõudude uusi lahendeid kaks selgesti eristatavat probleemiklastrit. Need on demokraatia ja raha ning demokraatia ja riiklik bürokraatia.

Vaatleme järgnevalt probleemiklastri "demokraatia ja raha" üht põhiküsimust – rahva peamiste demokraatia tugiinstitutsioonide parteide rahastamise korda ja sisu.

Ühe rahvasaadiku hind
Aastatel 2000–2003 said Riigikogus esindatud erakonnad Eesti riigieelarvest igal aastal 20 miljonit krooni toetust.
Riigikogus esindamata erakonnad pidid läbi ajama oma liikmetelt kogutud liikmemaksude ja demokraatiaga ning tegutsema riigi heaks patriootlikult. Riigieelarve seletuskirja vastav tekst oli väga napp, harilikult ühesõnaline.
2003. a seletuskirjas, mille siis allkirjastas rahandusminister Tõnis Palts, polnud selle "tühise kulu" kohta raatsitud raisata isegi omaette rida, muu teksti hulgas oli vaid sõna "erakondadele" ja selle järel summa – 20 miljonit krooni. Nelja aastaga kokku eraldati niiviisi erakondadele 80 miljonit.
Ühe rahvasaadiku kohta tuli seega riigikassast erakonna arvele 198 tuhat krooni maksumaksja raha aastas ehk 16,5 tuhat krooni kuus! Selle raha abil lõid Riigikogus esindatud erakonnad lühikese ajaga endale suured ja üha kasvavad majanduslikud ning poliitilised eelised teiste registreeritud Eesti erakondade ees. Kuid maksumaksjate arvelt saadud rahast jäi väheks.

Rahasaamise uus poliitika
Uut poliitikat juurutava Res Publica eestvõttel otsustati alates 2004. a toetussummasid riigieelarvest kolmekordistada! 2004. aasta riigieelarve eelnõu seletuskirja tekst on seejuures ülimalt tähelepanuväärne. Kaherealine seletus nimetatud dokumendi 372. lk ütleb: "Eraldis erakondadele on kavandatud 40 miljoni krooni võrra suurem kui 2003. aastal. Eraldise suurendamine on tingitud vajadusest vähendada erasektori mõju erakondadele."
Seletuskirjale on alla kirjutanud omaaegne Res Publica rahandusminister Tõnis Palts. Sisuliselt oli see Eesti poliitilises süsteemis ja demokraatia arengus järsk ning paljus läbitöötamata tagajärgedega pööre. Jäi arusaamatuks, kui suur see erasektori mõju ikkagi oli, miks seda tingimata tuli vähendada, kuidas sai ja saab seda teha maksumaksja rahaga ning milliseid "mõõdikuid" eelarve kavandamisel ja kulutuste põhjendamisel kasutati.
2005. a riigieelarve eelnõu seletuskirjas on "tehing" jälle märgitud vaid ühe sõnaga "erakonnad" ning selle järel on summa 60 miljonit krooni. Nüüd tuleb juba lisaks kõrgele palgale ja muudele Riigikogu soodustustele iga Riigikogu liikme kohta aastas parteikassase 594 000 krooni ehk siis 49 505 krooni kuus. Seega maksab maksumaksja praegu igale Riigikogu liikmele kaks palka – ühe rahvasaadikule ja teise, pisut suurema palga, veel erakonna arvele.
Pole kahtlust, et see poliitiline otsus, mis viib nüüd riigikassast igal aastal välja 60 mln krooni ning on muutnud oluliselt ühiskonna ja demokraatia arengu tingimusi Eestis, pidanuks pälvima kohe Reformierakonna kui viimasel ajal eriti valvsa demokraatia kaitsja tähelepanu. Erakondade rahastamist riigieelarvetest peetakse ju kõikjal maailmas eriti oluliseks demokraatiat kujundavaks teguriks! Viimase valitsuskoalitsiooni parteid pole oma "60 miljoni otsusest" tahtnud rahvale suurt midagi rääkida. Demokraatia arengut ahistav, korruptsioonihõnguline uuendus kiideti vaikimisi ja koosmeeles heaks.

Bürokraatia vajaks mõõdikuid
Kiiduväärselt on Reformierakonna demokraatiameeled paari viimase nädala jooksul niivõrd teritunud, et isegi maksumaksjaile mitte mingit täiendavat kulu tekitavate "mõõdikute " sisseviimise kava põhjustas erakonna juhtides juba hirmsuure mure ja ohjeldamatu sõnasõja oma "koosmeele" partneritega Eesti demokraatia käekäigu suhtes.
Nähtavasti võime nüüd loota, et demokraatia arengu tõeliste põhiküsimuste tasakaalukam lahendamine ja rahva huvisid silmaspidavate otsuste langetamine kujuneb edaspidi ka Reformierakonna peajooneks. Eesti ootab seda!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)