Paratamatu Euroopa Liit

TÕNIS SIIM,      19. juuni 2002


Ühe meditsiiniõe mälestuste järgi andnud ta Dþugaðvili (Stalini) surma järel esmaabi krampides vene poisikesele, kes karjunud: isake on surnud, nüüd sureme nälga.
Selle aasta märtsis, Jüri Kuke mälestuskonverentsil, esines eurokriitilise sõnavõtuga noorpoliitik Arne Otter.
Sõnavõtu järel pöördus noorpoliitiku poole sümpaatne vanaproua ja palus, et noormees niisugust juttu enam ei ajaks, sest niiviisi võime euroliidust välja jääda, siis ootaks meid elu näljasurma piiril ja isoleeritus maailmast.
Juhuslikkuse-paratamatuse seisukohalt on 2004. aasta liitumine paratamatu, nii nagu oli paratamatu liitumine, mis leidis aset 1940. aastal.
Paratamatus on ka Eesti oma põhiseaduse muutumine sekundaarseks failiks, mille väljatrükkimist peale liitumist vaevalt et veel otstarbekaks peetakse. Hõivata rahva tähelepanu aga sekundaarsega oleks vastutustundetu.
Eesti probleemiks pole kunagi olnud liitumine (häid ja veendunud unioniste on alati jätkunud!), vaid rahvust säästev kollaboratsioon. See arusaam kollaboratsioonist kui Eesti saatust määravast tegurist pärineb Peeter Oleski ettekandest pealkirjaga "Kollaboratsioon ja vastuhakk" Jüri Kuke mälestuskonverentsil märtsis 1997.
Üksnes varajase valmistumise korral arukaks ja rahvust säästvaks kollaboratsiooniks saaksime vältida väliseestlaste saatust - haihtumist kolmandaks inimpõlveks piirideta maailmas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)