Kibestunud meeste maailm

EVE OSA,      12. märts 2003


Naise ja emana ei suuda ma aktsepteerida vihkamise ja vastandamise ideoloogiat, mida viimasel ajal õhutatakse. Ma ei ole taasiseseisvumise ajalugu õppinud Mart Laari pooltõdesid pakkuva õpiku järgi. Olen kõik ise läbi ja oma rahvaga kaasa elanud. Mäletan, kuidas hoidsime lauluväljakul ühte nagu mesilaspere. Mäletan, millest unistasime, kes me seisime külg külje kõrval, käest kinni hoides Balti ketis. See kõik on tänaseks üksteise vastandamise porri tallatud.

"Sae pekki ja pane end põlema!"
16. jaanuaril luteri kirikut valimisvankri ette rakendades tõotas "uus poliitika", et valijate ja konkurentide suhtes ei käituta üleolevalt ega halvustavalt. Ometi on nad hoolega õhutanud hüsteeriat, jaotades kaaskodanikke õigeteks ja endisteks, rõhudes eelkõige sotsiaalse mäluta noortele.
Lehtede ja Delfi internetikommentaarid on kutsunud üles inimesi koguni füüsiliselt hävitama - Savisaart, kommuniste, pensionäre, keskerakondlasi, mitte-eestlasi. Luust ja lihast inimesest on tehtud tont, keda "iga õige eestlane" peab vihkama ja kellega koos väidetavalt kaoks ka "kuritegelik" Keskerakond, kuhu kuuluvad ja kelle poolt hääletavad vaid harimatud, vaesed, venelased ja "penskarid". "Uue poliitika" teenistuses on suured kontsernilehed ja isegi riigitelevisioon. Mäng käib vaid ühte väravasse. Tegelikult on sellise asja nimi tavaline faðism. 18-aastaste noorukite virtuaalmaailmast väljunud tapategu, rootslase Jan-Ola kõri läbilõikamine väidetavalt neonatsliku küpsuseksamina paneb sellele mõtlema.

Kibestunud meeste maailm
Kes on mängujuhid? Mis on neid poliitikuid ja suurlehtede juhtajakirjanikke ühendav tunnusjoon? Nad on enamasti meessoost. Edasi analüüsides - haiglase egoga, perekonda mitte hoida ja lapsi mitte väärtustada osanud mehed. Vihkava uuspoliitiku ja leegitsevat komsomolifunktsionääri meenutava ajakirjaniku maskott on viltuse näo ja vinguva jutuga väike füürer, kelle juurest naine ja lapsed ää pagesid...
Daiwa afääri rahadega võimule pürgiva "uue poliitika" põhirelv on olnud täpselt ajastatud skandaalid, süütuse presumptsiooni eiramine ning kohtu rolli andmine meediale. Nägime seda kõike koos "Kakumäe keissis".
Üks järeldus, mida teha saab - Keskerakond on tõesti kõige demokraatlikum erakond Eestis, sest kuigi siseminister on keskerakondlane, ei lekkinud parteisiseselt mingit infot ja keegi ei hoiatanud erakonna liiget Panovi. Arreteeriti abilinnapea, ja ajakirjandus oli juhuslikult kohal...

Mulle, kes ma kuulun 1950-ndail Eesti NSV-s sündinute põlvkonda, õpetati koolis, et perekond on ühiskonna algosake. Ei arva seda sugugi valeks. Olen siiani seda meelt, et peres peab valitsema vastastikune austus. Nimetage mind feministiks või kuidas tahes, aga see, kui mehed kirikut tillipikenduseks ja religioosseid rituaale parteidistsipliini tagamiseks kasutavad, on mu meelest suht pentsik.
Meie peres on teisitimõtlemine igatahes aktsepteeritud. Mina kui võitlev humanitaar hääletasin ühe, ettevõtjast abikaasa aga teise erakonna poolt. Kumbki ikka selle poolt, kes tema huvisid esindab. Need kaks eri huvisid esindavat erakonda on viimasel ajal edukalt koos valitsenud paljude linnade-valdade ja riigi tasandil.
Ma ei saanud oma teisitimõtlemise pärast kolakat ega hakanud mehe kallal tema teisitimõtlemise pärast näägutama. Kumbki ei kavatse ütelda lahti pojast, kellele on võib-olla enim meeltmööda hoopiski kolmanda erakonna poliitika. Me vaidleme, kuid ei sõimle ega kakle. Me kuulame üksteist ära.

Riik kui perekond
Nii peaks see olema ka Eesti riigis. Väikese rahva tugevus on üksteisega arvestamine ja kaaskodanike hindamine. Põlvkondade vastandamine, inimeste mis tahes erinevuste järgi diskrimineerimine on hävitav. Olen selles veendunud, sest naise loogika ei luba peres teravaid vastuolusid ja ema tahab, et lapsed omavahel ei kiskleks.
Olen nii punasel kui sinimustvalgel ajal üritanud jääda inimeseks. Ei häbene, et kuulusin komparteisse. Hüvesid ei saanud, küll aga "vaibal käia". Sest tollase Eesti suurima lehe Noorte Hääle toimetus, kuhu minagi kuulusin, julges venestamisele vastu seista. Astusin komparteist välja, kui noorkarjeristid, kellest mõni on täna rikas meediajuht, sinna veel sisse soovis astuda. Olin tol ajal veendud, et end enam iialgi ühegi parteiga ei seo.
Äsja lõppenud valimiste eel kirjutasin ometigi avalduse Keskerakonda. Miks? Sest mulle on sümpaatsed demokraatliku ühiskonna põhimõtted. Üksi nurka nahistama jäädes me demokraatiat ei kaitse. Kui tahame, et ühiskonnal säiliksid perspektiivid, tuleb hoolitseda, et meil ei tekiks hüljatute ja paljaksvarastatute põlvkondi.
Ka korralik konservatiivne parempoolsus on huvitatud ühiskonna stabiilsusest - et ühiskonnasisesed vastuolud ei paisuks. Eestis ma ühtki sellist parempoolset erakonda kahjuks ei näe. Pigem on tegu karjeristide ametiühingutega, kes hoolitsevad ainult oma liikmete heaolu eest.
Kummastav oli 8. märtsi Kuku-raadio "Vox populi" saates kuulata Res Publica poolt hääletanud vanema generatsiooni esindajate ootusi, kuidas korraga vähenevad maksud ning tõusevad pensionid ja lastetoetused...
Kallis rahvas, maksubaasi iga kandi pealt vähendades ei tõuse ju pensionid ega toetused! Politoloogia alustõde on, et ükski parempoolne partei ei täida ühtki vasakpoolset lubadust.

Kuidas edasi?
Kirjutamise aegu ei tea ma hetkel, kuidas on asjade seis Kesknädala ilmumise ajaks. Kas "uue poliitika" tegijail õnnestub "kesikud" ja "seakasvatajad" (Eesti Päevalehe kommentaatorite terminoloogia) valitsusest eemale trügida? Täna näib uute tegijate eesmärk olevat ka Rahvaliit välja suruda.
Kas käivitunud nõiajaht pälvib ühiskondlikku kokkulepet promova presidendi õnnistuse? Kas Eesti riigi sümboliks saabki uus füürer, kelle kohta veel enne kõike muud kuulsime, et naine ja lapsed on ta ära põlanud? Kas tõesti hüvasti, rahvuslik lepe? Missuguseks kujunevad siinse "valgete võidu" ehk jörghaiderluse tingimustes suhted euroliidu ja idanaabritega? Kas mu poja eakaaslaste, kahe eesti rahvusest 18-aastase nooruki neonatsi-küpsuseksam jääb ainsaks virtuaalmaailmast väljunud tapmiseks?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (21)