Savisaare autoritaarsuse aksioom

ANTS RUUSMANN,      07. aprill 2004


Paljudele inimestele on väide Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare autoritaarsusest aksioom. Enamik neist pole Savisaarega suhelnud, temaga juttu ajanud või teda elusast peast näinudki. Rääkimata koos töötamisest või, veelgi enam, Savisaare alluvuses töötamisest.
Nii on see olnud juba palju aastaid. Suure panuse sellise foobia tekkimisele on andnud ajakirjandus, kus tihti kujutatakse asja nii, et päike hakkaks paistma Keskerakonna peale alles siis, kui see Savisaarest vabaneks. Savisaare foobia all kannatavad inimesed arvatavasti paluvad jumalatki, et see Savisaare elimineeriks.
Edgar Savisaare autoritaarsuse üle kaeblemisi on aeg-ajalt kostnud Keskerakonna seestki. Nii mõnigi inimene on enda sõnutsi erakonnast lahkunud Savisaare "hirmuvalitsuse" tõttu.
Viimastel nädalatel läks asi lausa palavaks, sest jõuliselt on areenile astunud uued "vabadusvõitlejad".

Keskerakonnas kui Viiburi sõjakoolis?

Tsaari-Venemaal omandas kurja kuulsuse Viiburi sõjakool, kus olevat valitsenud metsik kepidistsipliin. Ajaleheartiklite ja "vabadusvõitlejate" järgi jääb mulje, et Savisaargi harrastab Keskerakonnas kepidistsipliini.
Kuulun Keskerakonda selle asutamisest aastal 1991. Pikki aastaid olin erakonna Lasnamäe osakonna esimees, puutudes sageli kokku Savisaarega, kuid veel enam Kalev Kalloga, kes juhtis kõiki Keskerakonna valimiskampaaniaid kuni aastani 1999. Oma poliitkarjääri lõpetasin Riigikogu liikmena (1999-2003).
Kogu selle 13 aasta jooksul pole ma märganud Keskerakonnas mingit autoritaarsust, rangest distsipliinist rääkiminegi oleks liialdus. Nii Savisaar kui Kallo on mehed, kes nõuavad ning hindavad töökust, kohusetunnet ja initsiatiivikust. Kumbki ei salli laiskvorste, lobamokki, hooplejaid, valetajaid, eneseimetlejaid, saamatuid, vusserdajaid ja muid päevavargaid. Kuid enamik erakonnasiseseid "vabadusvõitlejaid" just sellised ongi.
Erakonnatee alguses olin minagi saamatu ja nii mõnigi asi läks vussi. Andis tunda, et olin varem töötanud vaid teaduses ja kõrgkoolides, mistõttu nappis elutarkust ja parteitöö kogemusi. Ja pidingi siis taluma Kalev Kallo kriitikat, paar korda Savisaaregi rahulolematust. Kui meel kurvaks läks ja kaeblema hakkasin, hurjutas Kallo, et ega sa pips mõisapreili ole.
Aegapidi õppisin ja hakkasin oma osakonna esimehetööga üha edukamalt hakkama saama. Jõudsin paremate hulka ning 1999. aasta Riigikogu valimistel olin erakonna üldnimekirjas 10. kohal ning pääsesin parlamenti. Samas nimekirjas olid tollal Siiri Oviir 2., Peeter Kreitzberg 4., Erika Salumäe 5., Sven Mikser 6. ja Liina Tõnisson 7. kohal.

Lahkujaid on olnud varemgi

Edgar Savisaare autoritaarsuse üle ei kurda mitte Keskerakond tervikuna või erakonna mingi osa, vaid grupp Riigikogu Keskfraktsiooni liikmeid. Seda on varemgi olnud.
1992. aastal valitud Riigikogu koosseisust lahkusid 15-liikmelisest Keskfraktsioonist Ignar Fjuk, Mati Hint, Jaan Kaplinski, Kalev Kukk, Ants-Enno Lõhmus ja Olli Toomik. 1995. aastal valitud Riigikogu Keskfraktsioonist läksid ära ja moodustasid Arengupartei tuumiku Priit Aimla, Arvo Junti, Rein Karemäe, Krista Kilvet, Tõnu Kõrda, Tiit Made ja Andra Veidemann.
Kõigist äraminejaist suutsid vaid Kukk ja Fjuk Reformierakonda üleläinutena kahel korral Riigikokku pääseda ning kadusid suurest poliitikast pärast viimaseid valimisi. Ülejäänud kümnest astus mõni ise poliitikast välja, Arenguparteist ei saanud üldse asja ja teistesse parteidesse astunud ei tõusnud enam esile. Keskerakonna praegusi "vabadusvõitlejaid" võib oodata samasugune saatus.

Omakasu paneb askeldama

Häda on selles, et teadusest, kõrgkoolidest ja loomeintelligentsi hulgast poliitikasse tulnud inimestest osa tõuseb (või tõstetakse) kohe prominendiks ega pea läbima erakondade hierarhiat.
Nad on harjunud olema vabahärrad, kes tegelevad vaid sellega, mis neile meeldib. Nad on äärmiselt kõrge enesehinnanguga, harjunud vaid teisi õpetama ja hindama, oma tarkusi lõputult kuulutama. Nad ei ole teoinimesed, vaid nõuavad, et tegusid teeksid Savisaar ja erakonna teised liikmed (nn töösipelgad). Nemad ainult "genereeriksid ideid" ning õpetaksid.
Edgar Savisaar aga tahaks, et igaüks oleks ise oma ettepanekute kõige aktiivsem elluviija. Ja eriti kõvaks kaeblemiseks ning hammaste kiristamiseks läheb siis, kui Savisaar neilt kui kõrgepalgalistelt suuremaid jõupingutusi nõuab. Just valimiste eel tekivad teravad konfliktid siidikäpp-prominentide ja Savisaare vahel.
Nii mõnigi prominent hakkab mässama omakasu pärast. Tema tuli erakonda ja Savisaar ei mõtlegi talle head ja paremat taldrikul ette kanda, ei ajagi välja tulusat lisateenistust (ettevõtete nõukogudes jm) ja välisreise. Osa neist, kes karjääriredelil seisma jäänud, usub, et Savisaare kukutamisega hakkab neile sadama ministrikohti ja muid tulusaid ametiposte nii kodu- kui välismaal.
Savisaare-vastasuse põhiline liikumapanev jõud on omakasu ja ammugi mitte soov eesti rahvale head teha. Savisaar ei ole autoritaarne ja tema vastased pole demokraatia eest võitlejad.
Lühendatult Pärnu Postimehest, 29. märts 2004

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (23)