Eesti ootab presidenti, kes ei oleks nagu Ilves

Kender pealkirjastas oma ettekande „Millist presidenti Eesti vajab? Diagnoos, prognoos, nekroloog. Ja proloog“. Ta tsiteeris Jaak Valget ja Tõnu Õnnepalu, rääkis värvikalt Pätsust, Laarist, Ilvesest ja Reformierakonnast. Teda katkestati vaheaplausidega, nii et järgmisel esinejal Jakko Välil oli tegemist, et Kenderi loodud kõrgeid ootusi täita. Väli võrdles pikemalt seniseid presidente Pätsu, Merit, Rüütlit ja Ilvest, kuid ütles oma sisuka arutluse lõpuks, et järgmise presidendina näeb ta kas Siim Kallast või Edgar Savisaart (kui viimane kandideerimisnõusoleku annab), sest mõlemal mehel on loomupärast autoriteeti ning nad on töötanud kas rahandus- või majandusministrina ning peaministrina.

Raimond Kaljulaid esindas selgelt nooremat põlvkonda, kes kirjeldas noorte ootusi presidendi suhtes. Samuti pakkus ta välja terve rea originaalseid ideid mitme kitsaskoha lahendamiseks majanduses, näiteks maksusüsteemi või jagamismajanduse kohta. Yana Toom sõnastas aga ühe kuldlause, mille mõte on: kui meilt nõutakse, et me esindaks välismaal Eesti riiki väärikalt, siis peaks väärikas olema ka see riik ise, keda esindada. Pikemalt peatus ta venekeelse kogukonna probleemidel ja ütles, et Ilves oli president, kes tervet kolmandikku oma riigi elanikkonnast ei kõnetanud – teist sellist pole meile enam vaja.

Edgar Savisaar võttis oma lühiettekandes konverentsi kokku. Tema sõnul pea iga päev teatas küll keegi oma kandideerimisest, aga meedias arutleti vaid Siim Kallase kadunud miljonite, Marina Kaljuranna venelaseks oleku või Jaak Jõerüüdi komparteilise mineviku üle. Savisaar küsis: aga milline on nende maailmavaade? Mida nad kavatsevad presidendina korda saata? Selle üle arutelu ei toimu. Ja ühiskondlike debattide taseme tõstmiseks oligi seda konverentsi vaja.

Kesknädal avaldab lähinumbrites mõne ettekande pikemalt. Esimesena ilmub 8. juunil Kaur Kender (tõsi, tema sõnavõtt on juba üleval veebikeskkonnas nihilist.fm).

Jaga |