Kas Punaarmee vabastas Harju tänavat kaheksa aastat?

RALF R. PARVE,      17. mai 2006


1988. aastal andis M. B. Grekovi nim. sõjakunstnike stuudio välja terve postkaardisarja õlimaalidest, mis kujutasid N. Liidu pealinnade vabastamist Suure Isamaasõja päevil.
Selles sarjas sai keegi pintsliliigutaja V. M. Sibirski 1985. aastal valmis õlitaiese "Tallinna vabastamine". Postkaarte sellest lõuendist trükiti 12 000 ning iga kaardike maksis 3 kopikat.
Militaarmaaling, mille originaali mõõtmed 145x290 cm, annab täiesti uut teavet Punaarmee kangelaslikust võitlusest Harju tänava vabastamiseks fashistlike röövvallutajate käest. Ütles ju Venemaa suursaadik tänavu 9. mail Tõnismäel, et ajalugu ei tohi võltsida ega moonutada. Neist tublidest sõnadest lähtudes püüakski kunstnik Sibirski maalil oleva informatsiooni järgi taastada nende kaugete aegade tegelikkust.
Nagu pildilt näeme, käib äge tulistamine Harju tänava vasakul poolel, mis on varemetest koristatud ja haljastatud. Esimene küsimus oleks: Mis aasta võiks seal haljasalal parajasti olla?
22. oktoobril 1944 kirjutas Õhtuleht, et Harju tänaval on müüride ääres ehitustöödeks kõlblike telliskivide virnad ja plekktahvlid eraldi laostatud. Prügihunnikud olla vähenenud ja varemeid pole. Järelikult – maalitul pole tegemist 1944. aastaga. Rusude koristamine käis hoogsalt ka 1945. aasta suvel.
Õhtuleht kinnitas 22. septembril 1950, et kuue aasta jooksul ehitati Harju tänava haljasala. Seega – murul püssi laskvad punaväelased on aastas 1950.
Mismoodi tallinlased oma elu kaalule pannes ägedate lahingute käigus varemeid koristasid ning muru külvasid, vajaks praegusaja ajaloolastelt tõsisemat ning täpsemat uurimist.
Taamal paistab maja aadressil Niguliste2/Kullassepa 4. Seegi valmis 50ndate aastate algul. Siit jällegi uus küsimus: kus sel ajal, mil tallinlased seda maja lahingumöllus ehitasid, varjusidkuue aasta jooksul punaväelaste vastased ehk saksa sõjaväelased, keda pildil tulistatakse. Vägisi tekib kahtlus, et punaväelased ei julgenud pikkade aastate jooksul otsustavat rünnakut ette võtta. Ometigi on nende käsutuses neli tanki ja ründajate seljatagust kaitsev kahur – ilmselt 45-millimeetrine. Needki tõigad vajaksid hoolikamat uurimist arhiiviürikutest.
Taamal paistab raekoja tornikiiver. Sõjajärgseteltki fotodelt võib tuvastada, et veel 1945. aasta aprillis oli raekoda ilma tornikiivri ja Vana Toomata. Raekoda sai täispikkuses torni tagasi 1952. aastal ning Vana Tooma lipulegi ilmus aastanumber 1952.
Seega – kangelaslikud lahingud Harju tänava pärast kestsid vähemalt kaheksa aastat. Vähemalt aastani 1952. Ainsaks langenuks nendes heitlustes oli keegi Eduard Vilde, kellele tänulikud tallinlased püstitasid sellesse lahingupaika ausamba.
Ajalugu ei saa iialgi otsa. Veelkord võime ehedal kombel veenduda ühe mõttetarga elutõdemuses: "Ajalugu tõestab, et ajalugu võib kõike tõestada."


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)