Nädala juubilar OTTO WILHELM MASING 250

Masingut teatakse meil rohkem tema aabitsate järgi. Meie vanavanemad teadsid peast neid mõistulugusid ja õpetussõnu, mida kord tema aabitsast lugenud olid. "ABD ehk Luggemise Ramat Lastele" sisaldab ilmalike tekstide kõrval ka palveid, väikest katekismust. Ta on kirjutanud matemaatikaõpiku ja kolm usuõpikut.

Masingu „Marahwa Näddala-Leht" tõi sõnumeid maailmast ja ka kodumaalt, loodusnähtuste ja tehnikasaavutuste kirjeldusi, kirjutisi eesti kirjameeste teostest, ilukirjanduslikke palu. Populaarsed olid „Marahwa Kalender" ja „Pühhapäwa Vahheluggemissed". Elu lõpuaastail koostas ta suurt eesti-saksa sõnaraamatut, millest on säilinud vaid proovivihik.

Masing oli üks XIX sajandi alguse paremaid eesti keele oskajaid, autoriteet, kellele usaldati seaduste ja ametlike teadaannete tõlkimine ning noorpastorite teadmiste, sh eesti keele oskuse hindamine.

Ta oli üks esimestest eesti kultuuriloos, kes pööras täiskasvanute harimise kõrval tähelepanu ka lastele ja noorsoole. Kuna ei olnud aega oodata, kuni sirgub „uut õiget õpetust" saanud põlvkond, ja et noor inimene ei kipuks libisema vennastekoguduse jutlustajate (keda ta nimetas jumalasõnasolkijateks) kõlblusetu mõjuvõimu alla, tuli nende harimisega alustada aega viitmata, mida Masing ka tegi. Vennaste vagatseva, usufanatismi kalduva liikumise vastu pani ta valgustatud mõistuspärase moraali.

Ajal, mil maailmas kestab ja Eestis on alanud uus pealetung iidsetele eluväärtustele, sh peresuhetele, on Otto Villem Masingu õpetuse meeldetuletamine vägagi omal kohal. Ajal, mil häbitult poogitakse inimhakatistele maast madalast külge väärastunud eluviise, mil ausse on viidud õlleläbustamised, lõdvad elukombed, vanemate inimeste põlgamine, homosuhted, tuleks midagi ette võtta, et eesti inimese bordelliks muudetud elu võtaks tagasikäigu. Mida ütleks Masing meil ametlikult promotava järjekordse homoürituse "Erinevus rikastab" kohta, mida rahastab Sotsiaalministeerium!? Kui kuuleks, tõuseksid tal hauaski ihukarvad püsti.

Kes peataks need homoismi aktivistid, kelle juhtimisel "rikastame" varsti eesti elu geide, biseksuaalide, metrovendade kõrval ka pedo- ja nekrofiilidega? Et ka need omi sättumusi saaksid päris avalikult praktiseerida. Mis maa see ometi selline on?... Kus on kõlblus ja halastus? Kui kümme aastat tagasi laulis Siiri Sisask, et halastus on ohus, siis nüüd oleme jõudnud niikaugele, et kõlblus ja halastus pole enam ohus, need sõnadki on kõnepruugist kadunud.

Oli aeg (16/17. sajand), mil isegi lastepiiblites käsitleti vabameelseid seksuaalsuhteid, mida esitati ilma igasuguse valehäbita. 18. sajandi keskpaigast alates hakati aga neid allutama rangemale tsensuurile. Veel 17/18. sajandi vahetusel esineb piiblilugudes mainiti mitmenaisepidamist ja omasooiharust.

Masing on seksuaalsuhete kujutamisel väga kõlbeline. Katoliiklastest piiblimugandajad hoidsid vabameelse seksuaalelu ja igat sorti vägivallategude kujutamisest kiivamalt kinni; selle karistuseks oli neil puhastustuli, mis tabas patuseid pärast surma.

Masingu lood manitsevad korralikkusele, kuulekusele ja kasinusele, kuid neis esineb ka valgustusajastu tüüpilist moraali ja kombeõpetust - joomise, varastamise, valetamise, vägisõnapruukimise keeld; on sõnapidamist, viha taltsutamist.

Head olid pühapäeva vahelugemised, kus paraboolid, näidislood, mõistatused ja õpetussõnad olid väga populaarsed. Ikka sellises vaimus, et kuulekaid ja kombekaid ootab õnn, riivatud aga paisatakse viletsusse. Masingu juttudes on vanemate ja laste vahelist läbikäimist näidatud lugupidavana, kuid hoiatatakse vanemaid laste liigse hellitamise eest ning manitsetakse lapsi võrdselt kohtlema, lastele aga tuletatakse meelde esivanemate austamise vajadust.

Masing hoiatas vanemaid, et nad ei saadaks oma võsukesi kallitesse saksa koolidesse. Mitte sellepärast, et maarahva ärksamaid päid ähvardaks saksastumine ja nad lähevad nii oma rahvale kaduma, vaid et talupojale piisavat sellest, et lapsed „kõlblikuks innimesiks saaksid, kes omma seisuse kutsumises kõikipiddi kõhhased oleks ni hästi mõistmise kui ka kõige mu nõu polest".

Ta hoiab kinni seisuslikust ühiskonnast ega pea sotsiaalset tõusu hariduse kaudu võimalikuks. Toob näiteid juhmidest talupoistest, kelle koolitamiseks vanemad vaid raha raiskavad, sellisest laisast poisist ei saa enam korralikku põllumeest ega käsitöölist. Muidu koolielu edendades, tehes palju maarahva kooliolude parandamiseks, oli ta arvamusel, et talurahvale on küllalt küla-, valla- ja kihelkonnakoolist.

Masing seab oma teostes häbiposti ebausu, räägib maarahva majandusliku olukorra parandamisest läbi põlluharimise, loomakasvatuse ja tervishoiu, tutvustab kodumaa ja maailma ajalugu, geograafiat, kirjeldab lihtsas vormis loodusnähtusi ja tehnikasaavutusi.

Mitte ühelgi tolleaja eesti keeles kirjutaval autoril ei ole ette näidata nii sisukat, kõlbelist ja keeleliselt rikast loomingut kui Masingul.

Hädasti oleks Eestile vaja uut missioonitundega noortejuhendajat, uut Masingut! Korrastama eesti rahva moraali ja kõlbelisust, samuti ka käestläinud eesti õigekeelt.

ANNE RATMAN

Jaga |