Milline oli Ukraina enne ja milline on ta nüüd

Oli 1963. aasta. Dnepropetrovsk oli ülisalajane ja välismaalastele täielikult suletud sõjatööstuslinn. Siin oli mitu erimetallurgiatehast, neist peamine kõige kõrgemal, mäe peal asetsev ülisalajane „Avtozavod“. Iga kohalik teadis, et autosid selle tehase väravaist ei välju. Tulid kinnised vagunid rakettide ja kosmoselaevade mootoritega, peamiseks sihtkohaks Baikonuri kosmodroom. NSVL oli alustanud kosmosevägede loomisega. Rahvale muidugi räägiti kosmose rahumeelsest hõlvamisest, tegelikkus oli hoopis teine – „Ameerika imperialismi“ ohjeldamine.

Sattusin sinna „tänu“ pealesurutud vajadusele „kodumaad“ sõjaväeliselt teenida. Oli just alanud näljaaeg. Saia võis vaid unes näha. Sõduritele anti hernesegust leivataolist ollust. Seda oskasid halvustada vaid Baltikumist tulnud poisid. Venemaalased ja ukrainlased ei teinud väljagi, sest nemad olid sellise palukesega ilmselt juba ammu harjunud. (Et seda ajastut veelgi paremini seletada – mäletan, üks Pinski soodest pärit poiss ronis kasarmus valgust kustutama tabureti otsa, põleva laepirni juurde!)

Pikalt ma sealses kasarmumiljöös ei püsinud. Õnnestus pääseda tööle, mis üsna lähedane oma senisele oskusele – sain sõjaväeringkonna kinooperaatoriks.

Sõjaväe jaoks tuli esialgu käia ka öösiti sõjatehases „Avtozavod“ mootorite katsetusi filmimas. Stardilinti kerides aeti kaamera suurele kiirusele ja siis tõmmati läbi filmilint, mis jäädvustas mootorist väljuvate leekide kvaliteedi. Pärast filmi ilmutamist vaadeldi seda läbi ekraanil oleva rasterruudustiku ning erikatsetuste büroo juht, peakonstruktor Sergei Koroljovi asetäitja Mihhail Jangel tegi oma otsuse.

Suuremalt jaolt oli otsuseks – „na pereplavku“ = ümbersulatamisele. Neid mootoreid ei remonditud. Lõigati katki ja ahju! Üheltpoolt oli see ka arusaadav, sest sõjatööstuses ei teadnud üks tööline teise tegemisi. Iga detail tuli eri brigaadist ning koostajateks olid eriti kontrollitud ja usaldusväärsed inimesed. Omavahel tööst ja detailide koodnimedest rääkida ei tohtinud – see oli rangelt keelatud ja karistatav. Isegi töölise eriala oli saladus. Tööraamatusse kirjutati „po spetsialnosti“ = vastavalt erialale. Niimoodi välistati infoleket. Eks oma osa oli ka sõjaväe vastuluurel, kes kõike seda salastamist ja kontrollimist läbi viis.

Vaatamata suurele ettevaatlikkusele juhtus ka mitu õnnetust.

Kolm aastat enne mind, 1960. aastal, pärast katsetusi Dnepropetrovskis, plahvatas Baikonuris katselennu eel üks rakett, tappes sõjalis-tehnilisest personalist üle saja inimese. Imekombel oli raketi autor Jangel ise sel ajal teises tsoonis ja pääses eluga.

Mina kuulsin sellest alles aastakümme hiljem kahekordselt kosmonaudilt Igor Volkilt, kes Tallinna külastas. Temaga õnnestus Viru varietees avameelselt rääkida. Palju huvitavat rääkis ta ka oma „Burani“ lennust – siiamaani on see suure saladusloori all.

Tänane Ukraina on teine. Iseseisvumine muutis nii meelt kui ka arusaamasid. Esile tõusid rahvuslikud huvid.

Idapiirkonna ja ka üldse Ukraina suurim sõjatööstuse keskus Dnepropetrovsk/Dnipropetrovsk on praegu veel neutraalsel positsioonil. Piirkonna endine pealik ehk kuberner, oligarh Kolomoysky on praegu veel suutnud töölismassi oma kontrolli all hoida. Selle oblasti elutase on pisut kõrgem, sest nende toodang läheb kõik Venemaale. Kosmosevallutamine peab jätkuma, ja selle maksavad kinni nii naabermaa kui ka suurelt jaolt USA, keda lennutataks lähemale Jumalariigile.

Kui 1990-ndate alul läks NSV Liit laiali, kaks Saksamaad ühendati ja lõpetati Varssavi pakt, siis lubati, et NATO itta ei laiene. Seega oli tekkinud uus jõudude tasakaal, milles lepiti kokku ja mida tollal ka aktsepteeriti.

Aga ei – hiljem siiski NATO laienes itta. Sellega vihastati Venemaad.

Nõukogude Liidu alt vabanedes hakkasid Ukrainas toimuma muudatused, mida sealne rahvas poleks uneski näinud. Ei mingisugust tööstuse moderniseerimist. Tekkisid hoopis mafioossed grupeeringud, kes võtsid tehased üle ja panid need oma isiklikke huve teenima. Rikkused kogunesid väga väikese grupi oligarhide kätte ja lihtrahvas vaesus veelgi rohkem kui Vene võimu aegu.

Oligarhid toetasid presidente ja said seadusi vastavalt oma soovidele. Ukraina kaitsevägi lakkas praktiliselt olemast, ja seda põhjendati palgaarmee vajalikkusega.

Ukrainale pakuti võimalust astuda esialgu assotsiatsioonileppesse Euroopa Liiduga. Lubati anda igakülgset abi, mis pidi väljenduma Ameerika ja Euroliidu kaupade vabamüügis Ukrainas, nende tollivabas sisseveos! Sellega tollane president kahjuks ei nõustunud ja pages Venemaale.

Rahvas kutsuti tänavatele. Inimesi toideti Maidanil ning neid varustati kinda- ja kingasoojenditega, mis polnud loomulikult Ukraina toodang. Ja raha said ülestõusnud samuti mitte laguneva riigi kassast. Talv elati barrikaadidel üle. Gaasivõlg Venemaale aga kasvas – lõpuks hakkas ka idanaaber mõtlema omakasulikumalt.

Nüüd on asi niikaugel, et ilma ettemaksuta gaasi enam ei anta. Venemaa propaganda sai selles valguses tagasi oma ajaloolise Krimmi ja muidugi hakkasid ka idaoblastid venemeelsust näitama.

Tuletan meelde, et paljude NSV Liidu riiklike lolluste juures Hruštšov kinkis Vene NFSV koosseisus olnud Krimmi ära Ukraina NSV-le. See toimus 19. veebruaril 1954 – pärast Stalini surma ja isikukultuse lõppu. Põhjendus: Ukrainale tehtud ülekohtu heastamine. Koos Krimmi oblastiga sai Ukraina NSV faktiliselt ka Sevastopoli linna, mis juriidiliselt siiski kinnitamist pole leidnud. (1948. aastal eraldati Sevastopol Krimmi oblastist ja Sevastopolist sai Vene NFSV keskalluvusega linn.)

Ukraina viga oli see, et ta loobus külma sõja lõppedes oma tuumaarsenalist, mis oli Nõukogude Liidu ajal maailmas suuruselt kolmas. Vastavalt 1994. aasta Budapesti memorandumile demonteeris Ukraina oma tuumaarsenali ja sai Venemaalt vastutasuks lubaduse respekteerida Ukraina piire.

Ei tohi aga unustada Ukraina aatomijaamu, sõjatööstust ja väga suurt jõudu – Ukraina juudi kogukonda ja tatarlasi, kes loevad ennast Krimmi päriselanikeks. Ukraina oli/on otsekui kruustangide vahel – ühelt poolt survestab-moosib teda Venemaa, teiselt poolt – Euroopa.

Toosama Benja Kolomoysky on rahastanud Ida-Ukrainas venemeelsete separatistide vastu võitlevate vabatahtlike üksusi. Samas tekitas see Ukrainas kartusi, et miljardärist kuberner on loomas oma eraarmeed. Seda enam, et tema on üks kolmest Ukraina rikkaimast inimesest (nende hulka kuulub ka praegune president Porošenko). Kolomoysky käes on lennundus, osa meediast, metallurgia ja energeetika.

Nagu ikka, ei suudetud varades kokku leppida, ja presidendiga tekkis tüli. Kolomoysky pidi loobuma kuberneriametist.

Milliseks kujuneb edasine jõudude vahekord? Üks on selge: kui ukrainlased ei löö ise oma selga sirgu, siis nad jäävadki kruustangide vahele.

Täna see suurriik oma 50 miljonit elanikku ise enam ära toita ei suuda. Riigil on rahad läbi. Oligarhidel seda muret pole. Ajaloos kuulus Ukraina kaks sajandit Poolale, kus ukrainlasi peeti holoppideks – orjadeks. Oldi ka Austria-Ungari all, kus ukrainlasi piinutati. Sõjas ja Saksa okupatsiooni all hukkus kuus miljonit ukrainlast. NSVL tekitas näljahädasid (golodomor), võeti ära vili ja kariloomad.

Maavarade poolest rikka Ukraina peamine kaubanduspartner oli Venemaa. Rahvas on pisut hajameelse olekuga ja veel kinni „õitsvas“ sotsialismis. Vähemalt vanem generatsioon, kes maitses eelmise riigi võlusid. Noored on pisut läänemeelsemad ja nende arvamused on rohkem Euroopa-suunalised. Omaette pähkel on muidugi Lviv ja sealne elanikkond, keda kutsutakse veel ka täna bandeeralasteks, kunagise väepealiku järgi.

Paljud ukrainlased elavad välismaal. Endine opositsioonijuht, praegune Kiievi linnapea, elukutseline poksija Vitali Klõtško, kes elas koos vennaga 16 aastat Saksamaal, tuli Ukrainasse „korda looma“.

Ennekõike tuleks Ukrainal lahti saada korruptsioonist kõigil tasandeil, ja alles siis võiks hakata euroopalikke väärtusi tundma õppima.

Kuidas konflikt Donetski ja Luganski piirkonnaga lõpetatakse, on Ukraina siseasi.

See lahend nõuab veel palju aega.

[esiletõsted]

Ajaloos kuulus Ukraina kaks sajandit Poolale, kus ukrainlasi peeti holoppideks – orjadeks. Oldi Austria-Ungari all, kus ukrainlasi piinutati. Sõjas ja Saksa okupatsiooni all hukkus kuus miljonit ukrainlast. NSVL tekitas näljahädasid (golodomor).

Ennekõike tuleks Ukrainal lahti saada korruptsioonist kõigil tasandeil, ja alles siis võiks hakata euroopalikke väärtusi tundma õppima.

[skeemkaardi tekst]

Dnipropetrovsk (varem eesti keeles venepäraselt Dnepropetrovsk) asub Dnepri (Dnipro) jõe ääres. Dnipropetrovsk (asutati 1776. aastal) on Ukraina suuruselt kolmas linn. 1926. aastani oli selle nimi ukraina keeles Katerõnoslav, vene keeles Jekaterinoslav, 1918. aastal Sitšeslav.

Nõukogude ajal oli Dnipropetrovsk tuuma-, relva- ja kosmosetööstuse keskus. Seal asub transpordivahendite, põllumajandusmasinate ja ballistiliste rakettide tootja Južmaši peakontor.

2001. aasta rahvaloenduse andmetel oli Dnipropetrovski elanikest ukrainlasi 72,6%, venelasi 23,5% jt. Vikipeediast

AIVO OINA, 1944 sündinud Eesti mees, kes sõjaväes aega teeninud Ukraina NSV linnas Dnepropetrovskis

Jaga |