Uued jooned Eesti poliitikas

Viimase nädala rünnak jäi ära

Uus oli see, et Keskerakonda nädal enne valimisi meedias harjunud viisil enam ei materdatud. Isegi Kärt Anvelt Eesti Päevalehest ei avaldanud päev enne valimisi traditsioonilist artiklit kohutavast korruptsioonist seoses Keskerakonnaga. Ei olnud ühtegi šokeerivat paljastust, mingeid allilmategelaste lindistusi või prokuratuurist pärit dokumente, mis paljastanuks Keskerakonna osaluse mõnes allilmagrupeeringus või toonuks välja midagi muud fantaasiarikast.

Küllap on keegi tark Kärt Anveltile ja tema kolleegidele selgitanud, et nõnda võib hoopis mobiliseerida Keskerakonna poolehoidjaid, mitte neid eemale peletada.

Tõsi küll, enne valimisi ei kirjutatud ka Antropovist, Rahumäest, Elistest ega Ojulandist. Aga see on arusaadav - need paljastused lükati mõistagi valimistejärgsesse aega. Info oli ju olemas, seda on mõned ajakirjanikud ise ka tunnistanud. Aga asja „menetleti".

Uus kampaania algas Valimisstuudioga

Uus on ka see, et eelmine valimiskampaania ei jõudnud veel lõppedagi, kui uus juba peale hakkas.

Reformierakonnal kujunes Riigikogu valimiste kampaania avalöögiks ETV Valimisstuudio ning propagandat hakati tegema veel enne, kui hääled olid loetud.

Eks närv oli sees ja mehed soolasid üle, kui juubeldasid Reformierakonnale head seisu ennustanud esimesi tulemusi vaadates. Kui häälte tegelik seis hakkas valimiskomisjoni aruannetest välja kooruma, vajuti üha enam loppi.

Hr Rannamäe ja teised saatejuhid ilmselt tajusid, et nende jaoks on saabunud otsustav hetk - telerit vaatasid sel õhtul ju hr Ansip, hr Allikmaa ja kogu ülejäänud Reformierakonna juhtkond isiklikult.

Tuli end tõestada, kuid see oli raske. Valimistulemused on matemaatiline tõsiasi.

Koalitsioon Tallinnas võeti vastu nugadega

Uus on seegi, et uut koalitsiooni Tallinnas hakati ründama veel enne kui see oli sündinud. Ei mäletagi, et midagi sellist oleks Eestis varem olnud. Ei teagi, mida selles valimistejärgses tõmblemises rohkem on: kas on õukonnameedial närvid läbi või on hirmul tuleviku ees suured silmad?

Kukuti ju omaenda võttest selili. Valimisseaduse ümbertegemine Tallinnas andis loodetule vastupidise tulemuse. Seetõttu ei plaksutatud ka Langi järjekordse avantüüri peale minna üle majoritaarsele valimissüsteemile ja suruda Savisaar sellega kandideerima Lasnamäe linnaosa tagumisse väiksesse nurka.

On selgelt näha, et kabuhirmu tekitab ka sotsiaaldemokraatide lähenemine Keskerakonnaga Tallinnas ja Toompeal. Lohutatakse küll sellega, et sotside üleminek olevat ajutine, aga see ei pruugi sugugi nii olla. Kuni valimiste päevani usuti, et kolmikliit siiski taastub ja Pihl ei suuda kiusatusele vastu panna, kui Pentus ja Laar talle kuldäärega taldrikul Tallinna linnapea kohta pakuvad.

Õnneks ei tulnud Pihlil seda kiusatust üle elada, sest kolmikliidul jäi hääli vajaka. Pealegi ma kahtlen, kas Pihl oleks neile järele andnud. Oli mitmeid märke, et sotside valik Keskerakonna kasuks oli tehtud juba enne valimisi. Sellele viitas näiteks Pihli esinemine ETV linnapeakandidaatide debatil, kus ta Pentuse suu kinni pani, tunnistades, et Ansipi valitsus ikka võttis tõesti Tallinna lasteaedadelt ära selle raha, mida Pentus oli salanud. Pihl ei saanudki endise valitsuseliikmena, kes erinevalt Pentusest oli otsuste langetamise hetkel laua taga, mitte kuskil kõrvaltoas, lasta Reformierakonnal otse-eetris rahvale valetada.

Uus koalitsioon Tallinnas, uus suund Eestile

Keskerakonna ja sotside koalitsioon Tallinnas lõi eelduse põhimõtteliselt uueks suunaks Eesti poliitikas. Esmakordselt tekkis koalitsioon maailmavaatelisel alusel, mis lähtub valijate poolt valimistel antud mandaadist, mitte skeemitamisest häältega Toompeal, varjatud osaluste jagamisest nukuparteidega nagu Rohelised.

Selle leppega tegid kaks erakonda väga pika sammu euroopaliku poliitilise kultuuri suunas. See poliitiline veelahe, mis nüüd Tallinnas tekkis pärast koalitsiooni moodustamist, on euroopalik veelahe.

Meie parempoolsete üle on Euroopas naerdud kõigile ühesuguse protsendiga tulumaksu pärast olukorras, kus inimeste sissetulekud erinevad sadu kordi. Ehk annab võimuliit Tallinnas ning selle põhimõtteliselt teistsugune poliitika lootust, et Eesti loobub oma poliitilistest veidrustest ja USA äärmusparempoolsete kinnisilmi matkimisest ning läheneb Euroopa Liidu riikide väärtustele.

Valgete jõudude müüdi lõpp ning lähenemine Rahvaliiduga

Eesti sisepoliitikas purustati valgete jõudude müüt. Sotse ei saa enam pidada paremerakondade taskuparteiks. Sotsiaaldemokraadid näitasid, et mõtlevad oma peaga.

Lisaks sotside isepäisusele uue juhtkonna käe all teeb parempoolseid närviliseks Keskerakonna ja sotside lähenemine Rahvaliidule.

Seni olid valitsuserakonnad hoidnud pehmet ja järeleandlikku Rahvaliitu tagataskus selleks puhuks, kui nad ei suuda enam rahuldada roheliste kasvavaid nõudmisi ja peavad nende häältest Riigikogus lahti ütlema. Loodeti sellele, et Rahvaliidu noored juhid, kes pole kunagi olnud võimul ega võimu juures, on nõus lahti ütlema kõigist oma põhimõtetest, et kasvõi viivuks maitsta valitsemise magusaid vilju.

Nüüd kui Keskerakond ja sotsid on selgelt väljendanud oma huvi Rahvaliiduga ühinemise suhtes, peavad viimased, isegi kui nad iseseisvaks tahavad jääda, rivistuma Toompeal ühte ritta ülejäänud opositsiooniga, mitte aga etendama „soo" rolli.

 Ma ei imesta, et sotsiaaldemokraate hirmutatakse sellega, nagu võiks lähenemine Keskerakonnaga neilt hääli ära viia. See ei pruugi aga üldsegi nii minna.

Meenutame, et ka Reformierakonna ja Keskerakonna valijate hääled olid omal ajal selges vastasseisus, aga kui need kaks parteid moodustasid koalitsiooni, siis muutusid varsti ka valijate eelistused. Poole aastaga muutus Keskerakond Reformierakonna valijate jaoks teiseks eelistuseks, ja vastupidi! See oli hiljem ka üheks põhjuseks, miks Reformierakond oli sunnitud pagema liidust Keskerakonnaga.

 Tavaliselt siis, kui Keskerakond moodustas koalitsiooni Reformierakonnaga, algatati meedias kahe erakonna vastandamiseks kampaania, kus osalesid „head reformikad" ja „halvad keskid".

Seekord nii ei läinud, ka sotsiaaldemokraate asuti materdama. Kas on põhjuseks kättemaks endistele liitlastele või loodetakse niiviisi sotside kandepinda tõesti vähendada?  Pigem on põhjuseks meedia ebaprofessionaalsus  ja mõnede juhtivajakirjanike närvilisus, kes enam ei oska uues olukorras käituda.

Objektiivne meedia oleks hädavajalik

Ma tegelikult mõistan nende muret. Kujutan ette, kuidas mõned Rahvusringhäälingu tegijad saavad aru, et nende prii leib ja mõnus elu hakkab lõppema. Nende helded peremehed on teel uksest välja, hoiavad veel uksepiidast kümne küünega kinni. Eks muretsetakse, et siis visatakse nemadki külma kätte. Kardetakse Keskerakonna kättemaksu.

Keskerakond pole kättemaksuhimuline erakond, pole kunagi olnud, kuid Rahvusringhäälingu vabastamine Reformierakonna otsesest ja varjatud propagandast on üks olulisemaid ülesandeid, mis mistahes uuel valitsusel tuleb ära teha. 

Kas parempoolsed peavad lõpuni vastu?

Põhimõtteliselt ei ole meil midagi selle vastu, et Ansip ja Laar on alustanud uut valimiskampaaniat juba poolteist aastat enne Riigikogu valimisi. Iseasi, kas neil selliseks pikamaajooksuks võhma jätkub.

Kumbki partei ei ole enam ettevõtjate hulgas kuigi soositud, Ansipit peetakse Eesti ärimeeste seas ikkagi ebaõnnestunud peaministriks. Vaid need, kelle ärid otseselt reformierakondlikust eeskostest sõltuvad, ütlevad vahel mokaotsast mõne enam-vähem neutraalse sõna peaministri kohta. Ülejäänud aga kahetsevad siiralt, et on seda seltskonda oma rahaga aidanud võimule upitada. Seega on tõenäolisem, et Reformierakond ja IRL jooksevad lõplikult õhust tühjaks juba ammu enne valimisi. Nad on nagu sukeldujad, kel ei jää muud valikut kui pinnale tulla, sest õhk on otsas.

Keskerakond on alati olnud poliitiline pikamaajooksja, meie jaoks on maraton eelistatum sprindile. Poolteist aastat, mis lahutavad Riigikogu valimistest, on just paras aeg, et jõuda ühele poole nii külvi kui ka lõikusega.

EDGAR SAVISAAR, Keskerakonna esimees

Ilmus Õhtulehes 11.11 lühendatult

Jaga |