Veebikajasid teemal: ikka veel tuleb rääkida sundüürnikest

27. juuni 2007


PÄRNUS SAID SUNDÜÜRNIKUD UUE KODU (Kn 20.6)

Teine Eestlane Õigusest oma kodule ei peeta meie ostetavas-müüdavas Eestis lugu. On hea, et mõnes linnas siiski mingil viisil mõeldakse sundüürnikele, s.t peetakse kõiki inimesi üheväärseks - keegi ei tohi jääda koduta. Kuigi munitsipaalmaja üürikorter pole elaniku korteriomand nagu nendel, kes nõukogude võimult tasuta korteri said ja nüüd on mingisugusegi eluaseme omanikud, on see siiski midagi enamat, kui seal, kus vaid haugutakse sundüürnike ümber ja kujutatakse neid lausa mingite ühiskonna õõnestajatena. Meil ideaaliks tehtav "õhuke riik" ei hakka mitte kunagi hoolt kandma iseseisvunud Eesti poolt oma kodust ilmajäetute eest.

evp Ühe ja sama hulga EVP-de eest sai erastada erineva turuväärtusega elamispindu, ettevõtteid ja maad! Osa aga jäeti ilma ja neile öeldi, et ostke enampakkumisel oksjonilt. Nii viidi ellu Põhiseaduse võrdõiguslikkuse printsiipi. Jäeti ratifitseerimata ka rida eurodirektiive ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni punkte, et vältida rahvusvaheline järelevalve omandireformile ja ühisomandi ümberjaotamisel varandusliku segregatsiooni poliitika teostamisele. Tallinnas jäeti erastamata ligi 500 elamut. Seda tehti Tallinna Linnavolikogu 5.mai 1994.a. otsuse nr.62 lisaga. (vt. ka Eesti Sõnumileht 11.05.1994 ja Õhtuleht 18.08.1995). Linnavolinik Liilia Möldri sõnul on erastamisele mittekuuluvate hoonete elanikel õigus osaleda vabade elamispindade erastamiseks korraldatavail enampakkumistel! Huvitav oleks teada, milline on ametlikult erastamata jäänud elamispindade staatus täna! Väljastatud EVP-l puudus rahaline kate. Sellise osakute ideega soositi üht kitsast elanikegruppi, neid kel oli nõukogude ajal võimalus saada riigilt tasuta korter.

ARVAJA Kiidan Pärnu Linnavalitsust sundüürnikele ehitatud munitsipaalmaja ehitamise eest. Kuigi ma ise Pärnus ei ela,vaid hoopis Tallinnas, ja sundüürnik ei ole, on mul siiski hea meel, et sundüürnikud endisega võrreldes natuke parema elu peale said, sest kuigi munitsipaalkorter ei ole päris oma kodu, on see ikkagi parem kui "mitte midagi".

MAJANDUSMINISTER EITAB SUNDÜÜRNIKE OLEMASOLU (Kn 20.6)

arno majandusministril on ju õigus, mingeid "sundüürnikke" polegi olemas. On vaid mingi osa ahneid inimesi, kes tahavad kümne küünega kinni hoida vene ajal okupatsioonivalitsuse poolt neile antud represseeritute majadest ja korteritest. Kes küll tohib vabas riigis sundida kedagi vastu tema tahtmist kuskil elama? Kõik väljaanded ajavad üle ääre korterite ja majade pakkumistest, valige end halliks. Igaühele maitse ja rahakoti järgi ja jätke kiunumine.

poognale Enamus eestlasi, sisserännanutest rääkimata, said endale tasuta elamispinna, kes halvema (asupaik, vanus)-kes parema, kuid sundüürnikud jäeti sellest "rongist maha". Jah, ettevõtlikumad ja viletsates tingimustes olijad leidsid ise võimaluse (ka riigi abil) ise olukord lahendada, aga pensionärid ja viletsama toimetulekuga (saamatud?), mis nemad tegema peavad? Muidugi on sundüürnike seas neid, kes sovjetiajal kas tänu õnnelikule juhusele, ostsid ise, või said tänu ametikohale ja parteilisusele asjaliku korteri ja nüüd sellest kuidagi loobuda ei soovi. Tegelikult ei teagi, mis selliste "sundüürnikega" teha. Kuid sundüürnike probleem on tänaseni lahendamata. Samas on küllaga maa-asulaid, kus tühjad majad lagunevad.

Tarvitseb kellelgi vaid lausuda sõna "sundüürnik" või "omandireform", kui Eestis läheb lahti vihaseks konverentsipidamiseks! Jõudu!

Lemme Krimm Parts valetas juba oma peaministriks olemise ajal EL volinikule, et meil niisugust probleemi ei ole ja meie Eesti riik ei vaja raha selle probleemi lahendamiseks.

poogen Nendele kes tundsid huvi selle kohta, mida ma ise EVP-dega tegin. Mina ei teinud tol ajal EVP-dega midagi - liialt noor olin. Hetkel üritan oma pere ja kodu luua ning üürin kenasti turuhinnaga korterit. Vanemad ei saanud ka midagi erastada, kuna parteis ei olnud neist kumbki ning korterijärjekorras sai lihtsalt aastaid kopitatud. Oma korteri ostsid nad 92. aastal tolle aja kohta röögatu summa - 80k eest. Ise elan alates 97. aastast omaette Tartus - esimesed aastad õppelaenu peal, pärast seda juba erialasel töökohal. Ning hetkel pean plaani, kuidas pangast laenu saada ning oma maja ehitada. Ma ei kavatse küll ootama jääda, et äkki tuleb riigil mingi hea idee noori peresid toetada oma kodu loomisel või midagi sarnast. Ma eelistan usaldada ennast ning iseseisvalt tööga endale oma kodu rajada. Siis pole ka kellelegi hiljem võimalust kraaksuda, et näed kus pursui sai riigilt midagi tasuta. Edu kõigile oma eesmärkide täitmisel.

Kurb meel sellest, et vaatamata pikale ja pidevale selgitamisele pole eesti ühiskond ikka aru saanud sundrüürnike kui nähtuse tekkimise olemusest, sundüürnikuks saamise erinevatest põhjustest ja tobeda olukorra mõistliku lahendamise vajalikkusest. Paraku kasutavad seda mõistmatust oma huvides ära need jõud, kes on huvitatud eesti ühiskonna lõhestamisest ja ühe rahvagrupi teise vastu ülesässitamisest, et siis mõlemale n-ö ära teha.

tõega Kui praeguse koalitsiooni minister jätkuvalt ei suuda endale selgeks teha, et Omandireformiga on küüditatud oma kodudest osa Eesti elanikkonda, siis on usaldusväärsus selle ministri ja kogu Valitsuse suhtes kadunud. See näitab ka seda, et küüditamise aastapäeva pisarad Linda juures on vaid krokodillipisarad, sest ei anta endale aru, et küüditamine jätkub ka 16 a. hiljem meie iseseisvas riigis.









Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (30)