Kas kannatanu ahistab vastu hakates vägistajat?

MALLE PÄRN,      02. aprill 2003




Lapsi me ju kasvatame, ei anna neile kohe sündides kätte kõiki vabadusi. Suuname ja keelame neid, seletame maailma asju. Enamik inimesi jääbki isekateks lasteks - nad ei õpi kunagi teistega arvestama, neid tuleb koge aeg suunata ja keelata. Avalike lolluste keelamine ei ole inimese vabaduse piiramine.

Oleme juba üksteist aastat nii-öelda oma riiki ehitanud. Just nagu iseseisvat, suveräänset, demokraatlikku. Mõned on isegi julgenud nimetada seda õigusriigiks.
Õigusriik ta muidugi ei ole, sest õigusriigis peaks õigus olema kesksel kohal. Meil nimetatakse õigusriigiks seaduseriiki, ilmselt lähtuvalt sõnast "õigusteadus". Seaduseriigis on inimestevahelised suhted võimalikult viimseni seadustega ära määratletud, ja õigust on võimalik välja nõuda kohtu kaudu.

Vaimne keskkond omapäi jäetud

Võimalik, et me soovime, et meie riigis oleks õigus kesksel kohal, aga me ei suuda seda kuidagi sinna paigutada. Inimlik gravitatsiooniseadus töötab sellele vastu. Õigust või õigusi nõuame ikka ainult endale, arvestamata teiste õigust või õigusi. Ja muidugi võtame pikemalt kaalumata üle teistes, meist vägevamates riikides kehtivad "õigused", mis meie tingimustes aga muutuvad ebaõigusteks.
Inimene elab keskkonnas - bioloogilises, ühiskondlikus ja vaimses. Elu sõltub suuresti meid ümbritseva keskkonna puhtusest, loomulikkusest ja mõistlikkusest.
Bioloogilist keskkonda oleme juba õppinud korrastama ja kaitsma vähemalt suurema reostuse eest. Sotsiaalse keskkonna parandamisest vähemalt räägitakse. Vaimne keskkond on aga kuidagi omapead jäetud. Ometi on just vaimne keskkond kõige suuremas ohus. Vaimne keskkond on tegelikult kõige olulisem, sest sellest sõltub ka suhtumine teistesse keskkondadesse.

Inimest kasvatati viimati nõukogude ajal

Nagu nõukogude ajal, nii ka nüüd teeme ikka sama vea, et ehitame küll uhke maja, aga jätame inimese sealt välja. Nõukogude ajal oli vähemalt teoreetiliselt olemas programmipunkt: uue inimese kasvatamine.
Tõsi, selles kasvatuses ei arvestatud inimese endaga, eesmärgiks ei olnud inimese arendamine ja vabastamine, vaid surumine riigiideoloogia raamidesse. Sedasama tehakse praegugi, ja seda on ikka tehtud. Kõik võimud läbi pika ajaloo on alati olnud huvitatud sellest, et inimesed oleksid talle ustavad või vähemalt kuulekad. Keskmisest arukamad ja vabamad inimesed on alati võimude põlu all.
Võim vastandub vaimule igavesti. Ometi oli nõukogude ajal vaimne keskkond puhtam kui praegu.
Me räägime inimõigustest, ent unustame ära, et peame kõigepealt olema inimesed, alles siis saavad meil olla inimõigused. Saint-Exupery ütleb: "Olla inimene - see on eelkõige olla vastutav. See tähendab tunda häbi viletsuse pärast, mis ei näi sinust sõltuvat. See tähendab olla uhke võidu üle, mille seltsimehed on saavutanud. See tähendab tunda, et asetades paigale oma kivi, aitad sa ehitada maailma."
Võibolla on need nõudmised meile liiga kõrged. Ent me kasvatame ju oma lapsi, me ei anna neile kohe sündides kätte kõiki vabadusi. Me suuname ja keelame neid, seletame neile maailma asju.

Inimõiguste hulka ei kuulu õigus olla loll

Enamik inimesi jääbki isekateks lasteks, nad ei õpi kunagi teistega arvestama, neid tuleb lõpuni suunata ja keelata. Avalike lolluste keelamine ei ole inimese vabaduse piiramine. Vastupidi: labasuse, maitsetuse, vägivalla lubamine meie ühisesse vaimsesse keskkonda on kultuursemate inimeste vabaduse piiramine.
Inimõiguste hulka ei tohi kuuluda õigus olla loll ja ropp. Ja oma lollust ning roppust takistamatult levitada. Peamine inimõigus peaks olema õigus inimene olla ja inimeseks jääda.
Mida siis võiks mõelda vaimse keskkonna reostuse all? See on nii suur teema, et seda ei ole võimalik ammendada ühes lühikeses ajaleheartiklis. Ent sellele tuleks hakata tähelepanu pöörama. Tekitagem mõttevahetus: mis on vaimne keskkond, ja mida see inimesele tähendab?

Loobime palju prahti hinge ja südamesse

Palju on võimalusi reostada meie maa atmosfääri, õhku, mida me hingame, ent palju rohkem on võimalusi reostada nähtamatut sfääri, mida hingavad sisse hing ja vaim. Mille järgi seame oma elu, mis kujundab meid inimestena - kas headeks, ilusateks, terveteks, õiglasteks, mõistlikeks, arenevateks, tugevateks, õnnelikeks? Või halbadeks, õelateks, kadedateks, jõuetuteks, vägivaldseteks, õnnetuteks, rahuldamatuteks, agressiivseteks, mõistmatuteks?
Me ei luba prahti maha loopida, saadame lapsed teeääri puhastama lollide täiskasvanute poolt autoaknast väljaloobitud prahist. Tore. Ehk jääb vähemalt nendele lastele meelde see kindlasti mitte kõige meeldivam töö. Teisalt lubame endale näkku, silma, kõrva ja südamesse loopida kõiksugust prahti, me lubame seda teleka ja raadio kaudu oma kojugi! Me läheme kodust välja ja maksame palju raha pileti eest, et lasta endasse prahti loopida vabaõhukontserdil, isegi teatris, õige sagedasti kinos. Tormame seksfestivalidele ja laseme rahaahnetel allilmategelastel oma inimväärikust alandada, avades neile oma rahakotid.
Kus on piir, millest üle astudes muutub vägivald seadusevastaseks? Kogu vägivald ei ole ju seadusevastane, suur osa sellest on lausa seaduse kaitse all. Lisaks seadustele kaitseb vägivalda ju veel üks mõõdetamatu kategooria: sõna- ja südametunnistusevabadus. Sest iga kord, kui kõrgemate kultuuriliste vajadustega inimesed labasuse levitajate vastu välja astuda julgevad, tõstavad nood kisa, et nende vabadust olla piiratud, neid olla ahistatud! Kas vägistajat ahistab siis kannataja, kellele ei meeldi, et teda vägistatakse?

Õigust või õigusi nõuame ikka ainult endale, arvestamata teiste õigust või õigusi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)