Eesti üliõpilased Venemaal

FELIKS KINKAR,      12. detsember 2007


Tartu Ülikooli hiljutisel juubelil rõhutas president Toomas Hendrik Ilves, et kui meil poleks juba 19. sajandi lõpul olnud oma haritlaskonda, poleks me 1918. aastal olnud küpsed looma oma riiki. Väärt sõnad! Seejuures pole kahtlust, et just Tartu Ülikoolist astusid ellu paljud Eesti omariikluse loomisse ja arengusse kustumatu jälje jätnud haritlased.

Samas on head kolleegid Toomas Karjahärm ja Väino Sirk siiski tuvastanud (Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed 1850-1917. Tallinn, 1997, lk 157-159), et üle poole iseseisvuse-eelsetest haritlastest oli õppinud või õppisid väljaspool Eestit. Kui Tartu ülikool andis humanitaaralade ja arstide põhikaadri, siis mujal omandas hariduse tehnikaintelligents, majandus- ja kaubandusteadlased, ka osa õigusteadlasi. Valdavalt omandasid eestlased tollal ka kõrgema muusikahariduse kodupaigast kaugemal, sest Eestis selleks võimalusi veel ei olnud.

Pilgud Peterburi ja Riia poole

Kuhu ja miks õppima mindi? Riia polütehnilises instituudis õppis aastail 1862–1919 kokku vähemalt 460 noort eestlast tehnikaerialasid, keemiat, arhitektuuri, majandust ja põllumajandust. Tingitud oli see nii Riia eesti kogukonna kiirest kasvust (20. sajandi algul peaaegu 27 000 inimest) kui ka asjaolust, et kõrgharidust mõnel loetletud erialal ei saanud Eestis omandada.

Väga olulist rolli eesti rahvusliku intelligentsi formeerumisel etendasid Peterburi ülikool, arstiteaduse akadeemia, kunstiakadeemia, konservatoorium, mäeinstituut, aga ka Moskva põllumajandusinstituut, kaubandusinstituut jt sealsed kõrgkoolid. On teada, et 1917. aastaks oli Petrogradis kujunenud väga arvukas eesti kogukond (ligi 40 000; kubermanguga koos aga kuni 130 000 inimest), kust oli pärit ka osa Peterburi eesti üliõpilasi. Ülejäänud tulid Eestist ja sinna ka ajapikku tagasi suundusid. 19. sajandi lõpust kuni 1917. aastani õppis Peterburis (Petrogradis) ja Moskvas hinnanguliselt üle 400 eesti üliõpilase.
Piirdugem vaid mõne näitega. Teada on, et 1855. aastal lõpetas üks eesti maalikunsti rajajaid ja rahvusliku liikumise radikaalse suuna juhte Johann Köler Peterburi kunstiakadeemia. 1881. aastal lõpetas Peterburi konservatooriumi esimene eesti kutseline muusik Johannes Kappel (üks III, V ja VI eesti üldlaulupeo üldjuhte). Hiljem järgnes neile terve plejaad kunsti- ja muusikainimesi.

Eesti rahvusliku muusikakultuuri arengu alustaladeks kujunenud heliloojad Artur Kapp, Rudolf Tobias, Mart Saar, Peeter Süda, Juhan Aavik, vennad Theodor ja Artur Lemba, Heino Eller, Cyrillus Kreek, Miina Hermann (Härma) jpt. olid kõik Peterburi konservatooriumi kasvandikud. Mitmed neist osalesid ühtlasi eesti muusikalise kõrghariduse rajamisel Eesti Vabariigi algusaastail (niisamuti nagu Peterburis ja Riias õppinud inseneride eestvõttel sai teoks tänane Tallinna Tehnikaülikool).

Valdav osa eesti juriste õppis teadagi Tartus. Aga oli ka neid, kes tegid seda erinevatel põhjustel Peterburi ülikoolis. Hilisem Eesti Vabariigi sise- ja välisminister, diplomaat ja riigikohtunik Aleksander Hellat lõpetas 1909. aastal just seal oma juuraõpingud. Väljapaistev riigitegelane Ants Piip omandas samuti Peterburis (1913) juristikutse, kolm aastat hiljem ka magistrikraadi.

Sõjalist haridust said eesti noormehed omandada vaid Venemaa sõjakoolides, rakendades oma teadmisi ja kogemusi kodumaa kaitsmisel Vabadussõjas. Sõjaväelise hariduse tippu jõudsid veel enne otsustavate sündmuste algust Eestis Peterburi kindralstaabi akadeemia lõpetanud (1912) kindral Johan Laidoner jmt.

Nii olid lood kõrgharitud rahvusliku kaadriga veel enne Eesti Vabariigi teket.

Ikka jälle Venemaale

Ajalooline traditsioon minna Venemaale kõrgharidust omandama taastus sõjajärgsetel aastatel. Tõsi küll, sootuks erinevas kontekstis. Nüüd oli tegemist valdavalt soovitusliku suunamisega vajalikuks peetavatele erialadele, millega käis kaasas täiendav riiklik aineline abi, garanteeritud naasmine tööle koduvabariiki jms. See oli paljude eesti noorte vaba valik leidmaks parimat teed eneseteostuseks.

Peaasjalikult Leningradi ja Moskva kõrgkoolides said sajad eesti noored enamasti väga hea ettevalmistuse, mistõttu paljud neist jõudsid stuudiumijärgsetel aastatel ka omal erialal tippu. Elu suurlinnas võimaldas neil olla pidevas kontaktis Venemaa rohkete kultuuriväärtustega, vene teatrikunstiga jm. Tekkisid ja arenesid isiklikud sidemed sealsete teadus- ja kultuuritegelastega. Küllaltki edukas oli eesti üliõpilaste endi seltsielu.
Oleks üpris raske ette kujutada Eesti teaduse, kultuuri jt eluvaldkondade arengut nende osaluseta, kes sõjajärgsetel aastakümnetel kõrghariduse või teaduskraadi Venemaal omandasid.

Kõike öeldut konkreetsete isikuliste näidete varal kinnitada on üpris keeruline, sest õppureid oli sadu, valik saab aga siin olla üsna napp. Ent kõik asjaosalised saavad alati avalikkust oma tudengielust Venemaal teavitada. See on ju paljus väga vajalik ja õpetlik kogemus, millest eriti nooremal põlvkonnal vist aimugi ei ole.

1952. aastal lõpetasid Leningradi Riikliku Ülikooli kaks hilisemat Eesti Teaduste Akadeemia liiget – keemik Viktor Palm ja hiljuti meie hulgast lahkunud füüsik Karl Rebane. Pisut ette rutates – aastal 1969 said Moskva Riiklikust Ülikoolist diplomi praegused akadeemikud ja poliitikategelased Peeter Tulviste ja Ene Ergma. Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud lõpetas Leningradi Riikliku Ülikooli (1985) jaapani filoloogina.

Aspirantuuri Moskvas lõpetasid kauaaegne Eesti NSV haridusminister Ferdinand Eisen (1959) ja Tartu Riikliku Ülikooli rektor Arnold Koop (1960), kes seal ka hiljem teadusdoktori kraadi omandas. Läbi aegade kuulsaimaid eesti muusikuid, maailmanimega dirigent Neeme Järvi omandas 1960. aastal kõrghariduse Leningradi Riiklikus Konservatoriumis. Paarkümmend aastat hiljem lõpetas sama kõrgkooli Peeter Lilje.

Üldtuntud on lugu meie noorte näitlejate õpingutest Lunatsharski-nimelise Moskva Teatriinstituudi eesti stuudios (kokku 24 lõpetajat, sh Ita Ever, Jaanus Orgulas, Ervin Abel, Kaljo Kiisk jt). Sama kõrgkooli lõpetasid lavastajad Voldemar Panso, Karin Raid ja Ingo Normet, ballettmeistri erialal – Mai Murdmaa. (Olgu lisatud, et üks Mai Murdmaa vendadest – Ivar – lõpetas Moskvas geoloogiainstituudi ja teine – Allan – arhitektuuriinstituudi.) Estonia teatri pealavastaja Neeme Kuningas lõpetas sama õppeasutuse 1984. aastal.

1978. aastal sai praegune Riigikogu liige Heimar Lenk Moskva Riikliku Ülikooli diplomi telezhurnalistika alal. (See oli tal teine kõrgharidus.)

Pisut varem jõudsid lõpule Riigikogu liikme Ivi Eenmaa õpingud Moskva Kultuuriinstituudis. Ajakirjanduse valdkonda tagasi pöördudes on oluline teada, et ka üks tuntumaid Eesti Rahvusringhäälingu väliskorrespondente Neeme Raud on Moskva Ülikooli koolitusega.

Hilisematest juhtivatest riigi- ja poliitikategelastest lõpetasid Leningradi Elektrotehnilise Instituudi Bruno Saul (1956) ja Heiki Kranich (1991). Sõjaväelise kõrghariduse omandas Moskvas sõjateaduste doktor kindralmajor Vello Vare (1950), vabariigi kaitsejõudude juhataja kindralmajor Ants Laaneots (1981) jt.

Need näited kajastavad vaid väikest osa aastail 1944–1990 tehtust, peaksid aga andma ettekujutuse selle haardest ja tähtsusest, mis ulatub nende inimeste kaudu tänapäeva välja.

Oma kogemus üle kõige

Allakirjutanu on kõike seda oma noorusaastail läbi elanud, mistõttu alljärgnev peaks pisut lähemalt ilmestama, mis elu eesti noored tollastes Venemaa kõrgkoolides elasid.

Kujunes nii, et äsja Tallinna Õpetajate Instituudi kiitusega lõpetanud verivärskele ja verinoorele koolmeistrile Feliks Kinkarile tehti ettepanek jätkata õpinguid ühes Nõukogude Liidu tuntumas kõrgkoolis – Herzeni-nimelises Leningradi Pedagoogilises Instituudis.

Ainet mõtlemiseks jagus, sest vene keele oskus ei olnud just kiita, ka rahakott oli üsna kõhnake, lisaks muidki muresid ja kõhklusi. Aga võitis (ja üsna kiiresti) soov edasi õppida, elu ja ilma näha. Nii me kahekesi koos kursusekaaslase Ruth Tepandiga (Jaak ja Tõnu Tepandi ema) selle tee 1949. aastal jalge alla võtsime.

Suhtumine Leningradis oli igati vastutulelik ja soe. „Sõbrad Baltikumist" paigutati instituudi eliitühikasse (tollases Zheljabovi tänavas), mille allkorrusel asus kuulus Arkadi Raikini teater. Samas majas elas neil aastail rohkesti välisüliõpilasi, nii et meie neljakohalises toas olid sõbralikult koos üks rumeenlane, poola noormees, venelane (tegelikult venestunud eestlane) ja nüüd siis ka üks päriseestlane.

Majanduslikult oli õppimine suhteliselt hästi kindlustatud, sest Eesti NSV valitsus maksis meie (kõrgendatud!) stipendiumile teist samapalju lisaks, nii et kokkuvõttes ulatus elamisraha umbes 500 rublani kuus (nooremametniku palk!). Kui lisada, et ühiselamutasu piirdus vist 2 rublaga kuus ja toit tudengisööklas, olgugi kesisevõitu, oli imeodav, siis – elada võis. Oli võimalik üsna hoolega teatreid külastada, muuseumides käia (Ermitaazhis küllap kõige rohkem) jpm. Kõik see oli hiljutisele provintsipoisile midagi vapustavalt uut, jättes jälje kogu eluks.

Kuna meid suunati otse ajalooteaduskonna III kursusele, oli õppetöö pinge ülikõrge. Samas oli see meie esmakordne kokkupuude arvestataval teaduslikul tasemel õppejõududega, kellest suur osa oli liiati põhikohaga Leningradi Ülikooli professorid.
Nii oli meie kursusetööde juhendaja prof. V. Mavrodin, erikursust luges prof. S. Okun, üldajaloo eriseminari juhendas prof. J. Kisselhof – kõik tuntud ajaloolased.

Situatsiooni keerukus, millesse tollal sattusime, seisnes selles, et just neil aastail kulmineerusid Stalini poolt valla päästetud repressioonid Leningradi intelligentsi ja parteiladviku vastu. Kummalisel kombel möödus see meie instituudist suuremaid „puhastusi" kaasa toomata. Meie teaduskonnast vallandati vaid repressioonide ohvriks langenud kõrge riigitegelase Nikolai Voznessenski õde, kes töötas poliitökonoomia õppejõuna.

Isikukultuse üldist, kohati äärmuslikku, atmosfääri oli mõistagi tunda kõiges, sh õppevälises elus. Meenub Stalini juubelisünnipäeva pompoosne tähistamine instituudi klubis ja arulage keeld tantsida avalikel tudengipidudel midagi muud kui vaid endisaegseid ballitantse. Ühika puhketoas käis aga igal nädalavahetusel niisugune trall, kus võis küll kõike muud kui siivsat ballitantsu näha.

Herzeni-instituut on paljude aastate vältel olnud eestlaste jaoks oluline õppeasutus. Siin õppis eestlasi juba pärast kodusõda (instituut loodi 1918). Alates möödunud sajandi 50-ndaist on seal õppinud ja end täiendanud veel hulk eestlasi (näiteks Hilja Koop kõrgkooli võõrkeelte õppejõuks) või seal teaduskraadi kaitsnud (pedagoogikadoktor Gunnar Karu).

Käesoleva loo autori elutee viis pärast instituuti veel aastaks täiendõppesse Leningradi Ülikooli ja mõni aeg hiljem Moskvasse aspirantuuri, nii et kokku sai Venemaa kõrgkoolides väga tulusalt veedetud seitse pikka aastat.

Eestlane õppigu nii Läänes kui ka Idas

Võib ju küsimuse ka nii püstitada: kõik see oli sunnitult ühesuunaline liiklus – Läände ju õppima ei pääsenud. Tõsi see on. Kuid elada saime vaid nendes oludes, mis meie põlvkonnale osaks langesid. Ja peaasi, see oli ikkagi väärt haridus, mis tagas asjaosaliste edu paljudel elualadel.

Mis puutub võimalikku väitesse, et sealt tulid vaid ideoloogilise eritöötluse läbinud tegelased, siis pöörakem veel kord pilk ülaltoodud kultuuri- ja teadustegelaste loetelule, et veenduda vastupidises.

Tänapäev on avanud eesti noortele avaraid võimalusi õpinguteks Lääne kõrgkoolides. See on väga tervitatav, andes võimaluse olla maailmatasemel, areneda nüüdisaja nõuetele vastavalt, olla innovatiivne. Kahetsusväärne on vaid, et meie noorsoo ajaloolised sidemed Venemaa kõrgkoolidega on nüüd peaaegu sootuks katkenud. Tegemist on mitte eriti mõistuspärase, eelarvamustest ja kartustest ajendatud teguviisiga, mille kas või osalistki ületamist taotlevad vaid olukordi rahulikult hindavad ühiskondlikud jõud. Ajalookogemus kinnitab sellise perspektiivi vajalikkust.

[esiletõste]
Venemaal õppinute siin avaldatud nimed kajastavad vaid väikest osa aastail 1944-1990 tehtust, annavad aga ettekujutuse haardest ja tähtsusest, mis ulatub nende inimeste kaudu tänapäeva välja.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (6)