Kui nina on viltu, pole peegel süüdi

 Toomas Vitsut

Tõele au andes poleks materjali jätkunud, kui asju oleks lastud paista nende loomulikus valguses. Sel juhul oleks nägijatele silma ja kuuljatele kõrva torganud fakt, et igas paremaski karjas võib leiduda must lammas ja isegi mõnel volikogusse pääsenud mehel võib lastetuba sootuks puududa. Paraku pakuvad just sellised tüübid maiuspalu kollasele ajakirjandusele, kus suudetakse ka tühipaljas huligaansus poliitiliseks konfliktiks konstrueerida. Nagu nüüdki.

Meedias anti varmalt hinnanguid linnapeale, kes volikogu ees vastas küsimustele, kuigi tegelikult pidanuks meedia alustama hinnangutest küsimusi esitanud linnavolinikule. Ebaadekvaatne käitumine ja mõnitav toon aga ajakirjanikke ei häirinud – nagu enamasti, kui sõnasõja volikogu istungitel vallandavad küsimuste esitajad, kes püüavad kõnepuldis esinejat endast välja viia. Mõttetutele küsimustele ja ebaviisakatele märkustele ei saa ju tahta sisulist vastust.

Kahjuks kipub säärane käitumine muutuma linnavolikogus retsidiivseks. Kui varem oli meil kombeks suhelda vastastikku lugupidavalt, siis IRL-i praeguse fraktsiooni mõni liige on saali toonud uue suhtlusstiili – ülbe ja nihilistliku. Paratamatult tuleb järeldada, et valitsusliidust tõrjutud partei püüab kõigest väest korvata avalikkuse tähelepanuta jäämist, arvates, et selleks sobib kõige paremini arrogantsus, mis oli omane Ansipi valitsusele.  

Paar näidet. Osa volinikest on võtnud endale voli tulla linnavolikogu istungitele ettevalmistamatult, eelnõudega tutvumata. Saalis hakatakse nõudma, et linnapea või abilinnapea loeks eelnõu või selle seletuskirja ette. Kui seda ei tehta või vastus ei meeldi, siis arvab küsija endal õiguse olevat vastaja suhtes alandavateks märkusteks. Üks volinik on aga oma kolleegide suhtes koguni nii suurt lugupidamatust üles näidanud, et saabub istungile ebakainena, teeb saalis lärmi ja esitab küsimusi ainsa sihiga vaid vastajat mõnitada.

Samasse klassi liigitaksin volikogu saalis lennutatavad sajatused Tallinna Televisiooni ja linnameedia aadressil. Valitsuserakondadele ei meeldi nende jaoks ebamugavate teemade käsitlemine või tõe päevavalgele toomine seal, kus nn suur meedia vaikib kui kult rukkis. Tallinna TV sõimamise või ärakeelamisega vaevalt õnnestub rahvast ära petta. Isegi peaministri parteikaaslased on saanud aru, et tulemus on soovitule vastupidine – etteheiteid väärib mitte Tallinna TV, vaid valitsusjuhi enda tegutsemine.

Või näide algatatud umbusaldustest linnapea suhtes. Ainuüksi viimase kolme kuu jooksul oli neli katset, kuid pooled jäidki üksnes katseks ega jõudnud isegi saalis hääletamisele, sest algatajatel jäi puudu fantaasiast põhjenduse leidmisel või ei vaevutud allkirju kokku saama. Ilmselge, et opositsioon peab silmas üksnes lähenevaid Riigikogu valimisi ja püüab kergitada oma reitingut, mis kõige rohkem kukkus valitsusest kõrvale jäänud IRL-il.

Ka reformistide ja sotside olukord valitsuses pole vinduva majanduse tõttu kiita. Nii püütigi oma probleemidelt tähelepanu kõrvale juhtida juttudega Savisaare mahavõtmisest. Aga nagu alati – palju kisa, vähe villa.

Kindlasti ei ole Tallinna volikogus vastuvõetav, kui tooni hakkavad andma huligaanid. Enamikku kolleegidest häirib volikogu töö segamine ja alavääristamine. Ehkki võib arvata, et kokkuvõttes kujundab see hinnangu huligaanitsejate endi suhtes, diskrediteerib ebakonstruktiivne õhkkond ja ebaprofessionaalne suhtlemistoon mitte ainult üht fraktsiooni, vaid kogu opositsiooni – mida külvad, seda lõikad.

KESKMÕTE: Tallinna volikogus ei ole vastuvõetav, kui tooni hakkavad andma huligaanid.

Jaga |