Lootusetus on muutunud lootuseks

Tea Leek,      11. oktoober 2006


Rahvas vajab normaalseks äraelamiseks nii leiba kui ka tsirkust (et päästa psüühikat ülepingest). Seda teist sai eesti rahvas seoses presidendivalimistega tõepoolest kuninglikult. Naersin lausa kõva häälega, vaadates Peeter Võsa saadet. Maru poiss see Peeter, tihti labasuse piiril balansseeriv tegelane! Koos teise samasuguse Peetriga, selle Ojaga, annavad nad lootust, et meie kohati lausa totruseni mineva igapäeva umbses õhustikus jääme jalule ja säilitame jõu raskustest üle olla. Elu tahab ju elamist ning meie ise oleme süüdi, et lasksime Toompeale ärikaid, kes tagasihoidlikumad nurka surusid ja rahast pimestatuna mängivad riigijuhtimist.

Rüütli presidendikandidaadiks seadmise kohta lisaksin omalt poolt: „Ei kommentaari!" Minu jaoks kustus ta täiesti nii riigimehena kui ka inimesena pärast lugu lastelastega. Tema reageeringu tõttu! Nende majas on kasvatusega midagi väga viltu. Nii Ingrid kui ka Arnold on sündinud Eesti Wabariigis, aga tolleaegne kooliõpetus, kus kirjatarkuse kõrval püüti anda ka hingeharidust ning õpetada mõtlema, on nende jaoks küll möödunud nagu mingis unes, jälgi jätmata. Elus on peale mõistuse ja majanduslike kaalutluste koht ka emotsioonidel, ja kui need varases lapseeas alla surutakse või tapetakse, sest muuga nende mõlema kohati imelikku tegutsemist ei seleta, on nad statistid, keda osavalt kasutavad ära Toompeale trügivad ärikad, kelle seas on kindlalt vene ajal mingil positsioonil olnuid, kes pole edasipüsimiseks ära põlanud koostööd ükskõik kellega ja ükskõik millisel moel.

Ajad on olnud ja läinud. Nüüd on õige eluga edasi minna ja jätta minevikus urgitsemine! Seda rahva terve mõistuse ja üldise tervise huvides. Toompea vajab uut, täpsema valikuga isikkoosseisu!

Pronkssõduri juures möllanud hüsteerikuid on käputäis. Neid tuleks vaid karistada rahvuslipu vales kohas lehvitamise pärast – see reliikvia tuleb räpastest kätest hoopis kaugel hoida!

Muu hulgas leian, et tuleks kaaluda surmanuhtluse taaskehtestamist. Sealjuures klausliga, et mõistetud otsus kohe täide viidaks ning lootusetuid kurjategijaid (mõtlen siin sarimõrvareid ja pedofiile) riigi kulul lõputult (aastaid!) ei toidetaks.

Pronkssõduriga on asi lihtsaimast lihtsam. Kogu selle üleskruvitud jandi taga on grupp ärikaid, kes tahaks väga-väga magusat krunti kätte saada veel ühe kõrghoone ehitamiseks. Niguliste kiriku juures läks asi untsu, nüüd rõhutakse Tõnismäele. Rahadest neil puudust pole ja peale selle saab maksuta tsirkust, kuidas venelased ja eestlased lahinguid löövad. Venelaste kaitseks ütleksin, et nende käitumine on sündmuste edenedes muutunud järjest arukamaks ja kuulekamaks, mida ei saa kahjuks öelda eestlaste kohta, kes kohati unustavad täiesti ära, kes nad on ja kus nad on. Meie üle irvitatakse selle „sõja" pärast Euroopa Liidus, kerge imestusega suhtutakse sellesse Ameerikas (nende üldhariduskoolide tase geograafias ja ajaloos pole alati väga kõrge), kuid südamest tuleva õelutsemisega reageeritakse Venemaal. Tekib küsimus: kui kaua veel??

Mõni aeg tagasi alustati Eestis langenud sakslaste haudade avamist ja säilmete ümbermatmist. Kohe leidus siin „abilisi", kes 2–3 väljakaevatist müüsid (!) sakslastele 4–5 pähe... Kontrollimine ja täpsustamine on ju nii pika aja takka üsna raske, saadud tasu aga küllalt kopsakas! Muinsuskaitse ja looduskaitse said jaole ning „äri" keelati ära, kuid pole teada, kui kauaks.
Kalmistutele ja sõjaaegsetesse matmispaikadesse tekkisid sakslaste rajatud memoriaalid ja hauatähised, kus on ka eesti nimesid. Seda küll sakste jahedavõitu nõustumisega – nemadki peavad ennast mingiteks „vabastajateks", mõistmata, mis Eestis tegelikult toimus.

Uuest presidendist niipalju, et kuigi ta meie ajalugu ning üldse siinset elu päris hästi ei tea ega tunne, on minu jaoks tema puhul kaks positiivset näitajat. Eestisse tulles loobus ta USA kodakondsusest Eesti oma kasuks; tõenäoliselt oli see mingil määral ka Ameerika-abielu lahutamise põhjuseks. Teiseks see, et vaikselt, ilma jutu ja kärata läks ta kohe pärast ametissevalimist Lennart Meri hauale.
Perekond tema kõrval jättis kõigiti sümpaatse mulje. Lihtsad, normaalsed inimesed, kellest ei usu, et võim neile pähe hakkab või neis midagi muudab.

Minu lootusetus muutus lootuseks paremale tulevikule.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)