Soros: Maailma Asi ja Eesti Asi

VLADIMIR KOSLOV,      23. jaanuar 2008


George Soros tunneb muret Maailma Asja pärast, siiski nimetades oma värskes raamatus „Ekslikkuse ajastu" eraldi ka Eestit ja Baltikumi. Ent peaasi pole selles. Eesti on maailma üks, olgugi väike osa. Eesti Asi ei ole Maailma Asjast täiesti eraldatav.

Esiteks, kuna inimajaloos pole eales mingit „eksimatuse ajastut" olnud, siis on Sorose raamatus nähtavasti silmas peetud „ekslikkuse tunnistamise ajastut" (ega seda ju eriti meelsasti tunnistada taheta). Teiseks, kuna ekslikkuse mittetunnistamise tagajärjed on nüüdisajal varasemast märksa hukatuslikumat kuju võtmas, siis ollakse (hirmu ajendil) tahes-tahtmata sunnitud pattu tunnistama. Niivõrd kuivõrd elust üldse hoolitakse.

Kas mõttetöö käib inimsool üle jõu?

Lihtne on öelda: „Kui halvasti, siis uuesti." Aga nii ei anna alati toimida. Eriti juhul, kui oma vigu mingi hinna eest tunnistada ei taheta. Ja valitsejad seda enamjaolt teha ei taha. Pealegi pole asi paraku üksnes valitsejates. Soros heidab probleemile pilgu kõrgema üldistuse tasandilt, kust avanev pilt paneb jahmatama, tekitades kõhedust. On´s asi tõesti nii hull, et maailma raskeima töö, s.o mõttetöö tegemine (elu väärikaks jätkamiseks vajalikul tasemel) käib inimsool lihtsalt üle jõu?

Küsigem endalt koos Sorosega: keda tüütu tõde üldsegi huvitab? Väheseid, väga väheseid. Öelduga haakub Anto Raukas: „Teaduste Akadeemia presidenti teab kindlasti mitte rohkem kui 0,1%, võib-olla isegi 0,01% eesti rahvast."

Niipalju tundub selge olevat, et kõige vähem tunnevad sisulist huvi tõe vastu poliitikud, kes nende käes olevaid poliitikahoobi liigutades saavad ajalookäigule avaldada tõeotsijatest tunduvalt suuremat mõju. Siin peitubki kurja juur. Majandusvõimu rahalisi hoobasid liigutavad tõesalgajatest kaukamehed omakorda palju jõulisemalt kui tõeotsijad. Kogu lugu – võtkem heaks või pangem pahaks! Maailma Asi, nagu ka Eesti Asi, ei ole nende inimeste käes, kes ekslikkuse ausat tunnistamist paljuks ei pane ja vigade parandamist ära ei põlga.

Samas kinnitab karm tõde järjest tungivamalt, et hoolimatus tõe aupaiste suhtes ähvardab saatuslike tagajärgedega. Erinevalt tõeväänamise-ahvatlusest pole aga kibeda tõe tunnistamine enamasti sugugi nauditav.

Protsesse juhib naudinguiha

Naudinguiha juhib elulisi protsesse, nagu Soros tõestada üritab, buumi–krahhi mudeli kohaselt, kutsudes algul esile enesevõimenduse, mis seejärel pöördub enesehävituse trendiks. Meenutades ühe meie juhtpoliitiku Andrus Ansipi populaarsuse tähelendu, ei jäta Anto Raukas samas teda märgistamata „Eesti majandusele olulist kahju toova isiksusena", kelle „populaarsus hakkab peatselt kiirelt vähenema" (PM 27.12.2007).

Ega tõeotsijad saagi paraku ainult nauditavat juttu puhuda. Ansip ise seevastu raiub nagu rauda, et tema tegevuses pole küll mingit ekslikkust leida. Teadus sellise võimaluse välistab. Soros ilmestab mainitud tõdemust teise George`i, nimelt George W. Bushi näitel. Viimase patud on nüüdseks niivõrd üldteada, et neid üle korrata pole mõtet. Uudsena kõlab vaid asepresident Dick Cheney esitlemine sõjardluse juhtideoloogina, kes presidenti n-ö lõa otsas veab (Soros, lk 122). Väidetavalt usuvad Cheney-taolised põikpead, et "tõega saab edukalt manipuleerida" (lk 25).

See vaatenurk on muide täies kooskõlas amerikanistliku filosoofia – pragmatismi – positsiooniga, mida Soros on unustanud mainida, ja mille kohaselt tõde tähendabki vaid kasulikku uskumust. Ka meile pole selline seisukoht tundmatu. Ent kuhu see otsaga välja viib?

Kas kogu rahvas võib meelt muuta?

Soros ei ole ekslikkusest jagusaamise väljavaadete suhtes enam kuigi suur optimist. Ta leiab, et ka valitsuse vahetus pole pääsetee (lk 16). Küsimus on palju keerukam – nii et võimalik lahendus peitub ehk kogu rahva meelemuutuses. Probleemiks on rahva võimekus taluda või, vastupidi, suutmatus sallida kriitilist eneseanalüüsi ehk lihtsalt – enesekriitikat. Sellest hoiakust oleneb üldine valmidus (või valmiduse puudumine) meile kõigile loomu poolest kaasa antud ekslikkusest jagu saada.

„Avatud ühiskonnad tunnistavad meie ekslikkust, suletud ühiskonnad salgavad seda" (lk 24). Ebakriitiline hoiak teeb inimesed kaitsetuks neid ähvardava kuritahtliku eksitamise eest, mis võib lähtuda kas räpaste poliitikute või kasuahnete „turufundamentalismi püha lehma" lüpsjate poolt. Soros osutab:„Kui ainsaks kriteeriumiks on edu, siis on tee lahti algul ennastvõimendavatele, kuid lõpuks ennasthävitavatele buumi–krahhi protsessidele" (lk 124).

Osa vastutust maailma eest lasub ka Eestil

Kas leidub siis üldse veel rohtu, mis abi võiks tuua? Meie siin oma tagasihoidlikus maanurgas ei saa maailmaasjade käiku küll teab kui suuresti mõjutada, kuid ometi peame tunnistama, et mingi osa vastutusest tuleviku ees lasub meilgi. Väär oleks, käed rüpes, oodata, mis juhtuma hakkab; või siis piirduda teiste, eriti oma naabrite, tegude taunimisega.

Ekslikkusest jagusaamine eeldab konstruktiivseid otsinguid. Jah, just otsinguid, sest valmisretsepte ei suuda pakkuda ei Soros ega keegi teine. Põhijäreldus seisnebki otsingute hoogustamise vajaduses, sest enesega rahulolu uinutab. Soros eristab muide ekslikkuse mitmeid variante, kaasa arvatud „viljakat ekslikkust", mis kannab positiivseid vilju ja pakub teatavat pinda optimistlikele lootustele.

Lootuste täitumine aga eeldab vaimsete jõuvarude pinguletõmbamist, et suuta senisest paremini toime tulla maailma raskeima tööliigiga – mõttetööga. Pingsad, arukalt mõtestatud otsingud on vist parim võimalik rohi, mis meil oma vältimatut ekslikkust arvestades eluhoidlikul kursil püsida aitab. Eestlaste ja kogu inimkonna hea haldjas on tõelembus. Selle haldjaga tasub sõprust teha.

[fototekst]
KUIDAS VÄLTIDA EKSLIKKUST? Valmisretsepti ei suuda pakkuda ka Soros.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)