Valitsus vastutab!

TOOMAS VITSUT,      30. mai 2007


Delikaatsed probleemid vajavad intelligentseid lahendusi

Avaliku arvamuse uuringud on viimasel kahel kuul selgelt näidanud, et „pronksikriisi" ja ühiskonna lõhestumise kutsusid esile peaministri sõnavõtud ja vabariigi valitsuse tegevus.

Viimasel kuul olen endalt korduvalt küsinud: kas Tõnismäe ausamba küsimust oleks saanud lahendada rahumeelselt? Ja ikka jõuan jaatava vastuseni, ehkki peaminister Ansip püüab vägisi nii minu kui ka kõigi teiste eest vastata risti vastupidi.

Delikaatsed probleemid vajavad intelligentseid lahendusi, vastasel juhul kalduvad need muutuma vägivaldseks. Just seda kinnitas aprilli viimane nädalalõpp, kui Tallinna kesklinnas kulmineerus vastasseis kahe äärmuslikult meelestatud jõu vahel ning vallandus anarhia.

Ühel pool iga hinna eest oma valimislubadusi teostav valitsuse juhtpartei, teisel pool – ausamba äraviimist vastustavad liikumised. Tüüpiline konfliktsituatsioon, kus kumbki pool püsib jäigalt oma seisukohtadel ega ole nõus sammugi taanduma. Nagu kaks riiukukke, kes ei taha oma vastasele milleski järele anda ja suudavad ennast ainult rusikate abil väljendada. Kui tegemist oleks poisikeste tüliga, võiks ju käega lüüa ja lasta riiukukkedel omavahel jagelda. Paraku on sellest tülist saanud oht Eesti tulevikule.

Kas ja millal minetati võimalus vastasseis rahumeelselt lahendada?

Vastus uuringutest

Tartu Ülikooli politoloogid küsitlesid valimispäeval enam kui tuhandet inimest, ja ainult 1,5% neist pidas Pronkssõdurit oluliseks probleemiks! Ometi eksisid need, kes sellest järeldusi tehes arvasid, et Andrus Ansip unustab nüüd oma innukad valimiseelsed lubadused monument Tõnismäelt iga hinna eest ära viia. Vastupidi tasakaalukate eestimaalaste ootustele muutis uus valitsus just selle teema oma prioriteediks, justkui polekski meil palju tähtsamaid probleeme.

Monumenti puudutavaid valitsuskomisjoni otsuseid saatsid pidevad avaldused ajakirjanduses. Nende mõju ei tulnud kaua oodata. Veel 25. aprillil näitas Turu-uuringute AS-i küsitlus (viidi läbi 5.–22. aprillini), et ausamba Tõnismäelt teisaldamise vastu on 49% Eesti elanikest (sealhulgas kolmandik eesti rahvusest), äraviimist pooldas 37%.

Veel ei olnud ühiskond rahvustunnuse põhjal selgelt kaheks löödud, erinevaid arvamusi jagus nii ühele kui ka teisele poole. Siis tegi valitsus aga otsustava sammu, valides halvima variandi, mida neis tingimustes valida sai: ausamba juures asuti kaevama, ilmse kavatsusega see teisaldada enne 9. maid. Kui ohuhinnangud näitasid, et 9. mail on tulemas suurem demonstratsioon, siis kuidas aidanuks selline provotseeriv käitumine meelsusavaldusi vältida?

Tulemused väljendusid ilmekalt mitte ainult tänavatel, vaid ka avaliku arvamuse uuringutes. TNS Emori küsitlus 2.–5. maini andis kardetud tulemuse: Eesti ühiskond on rahvuslikul pinnal lõhestunud. 82% eestlastest koondus ausamba äraviimist sümboliseeriva Ansipi taha ning 84% venekeelsest elanikkonnast mõistis tema tegevuse hukka. Samas polnud sugugi nii ühemõtteline suhtumine Savisaaresse, keda on püütud näidata ennekõike venelaste eestkõnelejana, – talle andis positiivse hinnangu 56% muukeelsetest elanikest.

Järeldus eelöeldust on ühene: just valitsuse tegutsemine paisutas probleemi, mis polnud ühiskonnas sugugi esmatähtis. Sellega loodi raskesti ületatav vastasseis Eesti ühiskonnas ning anti Eesti-vastases propagandas trumbid kätte idanaabrile. Valitsusjuht võib nüüd küll nautida enneolematut populaarsust ja tunda end võitjana, kuid see on Pyrrhose võit, mille viljad osutuvad kibedaks.

Valitsusjuht õhutas tüli

Volikogu juures pool aastat tegutsenud ümarlaud oli jõudnud mõne sammu kaugusele rahuldavast lahendusest. Kui alguses jagunesid osavõtjad kolmeks – monumendi äraviimise pooldajad, selle vastased ja nn kolmanda tee otsijad –, siis märtsi alguseks oli kujunenud valdavalt kaks seisukohta. Selle alusel moodustati kaks töörühma: üks pidi läbi kaaluma võimalused kujundada Tõnismäe haljasala kõigi Teises maailmasõjas hukkunute mälestuspaigaks, teine – arutama ausamba viimist Maarjamäele.

Kompromissid ja keerukate olukordade lahendused ei sünni kergelt. Kiireid lahendusi võib saavutada ainult vastaspoole arvamust alla surudes või, piltlikult öeldes, püssitoru ees. Ka ümarlaud vajas aega lahenduseni jõudmiseks, ja ta liikus eesmärgi poole. Erinevalt valitsusest, kes tegutses põhimõttel „vaatame, mis juhtub" ja kel nüüdki puudub pikaajaline visioon olukorrast väljatulekuks, oli meil olemas ettekujutus võimalikust lahendusest.

Kompromissikoht oli, ja võib-olla on veel praegugi: mis saab Tõnismäe haljakust pärast ausamba äraviimist (nt Maarjamäele)? Oluline osa ümarlaua liikmetest soovis sinna Teises maailmasõjas hukkunute memoriaali. See võinuks olla müür, kuhu on raiutud kõigi selles sõjas hukkunute nimed, või ka näiteks eri poolel võidelnud sõdurite või leinava ema kuju.

Paraku läks nii, nagu on tavatsenud minna ühel teisel riigil, millele viimasel ajal sageli viidatakse. Nüüdsed „pronkssõduri kangelased" ei pidanud ega soovinudki pidada mingit dialoogi, ümarlaua võimalusi ignoreeriti täielikult, sest see oleks ilmselt seganud oma poliitiliste eesmärkide saavutamist.

Meil on peaministriga erinev arusaam mõistest Eesti patrioot. Mina pean patrioodiks inimest, kes oma riigist hoolib ning teeb kõik selleks, et Eestil hästi läheks. Patrioot leiaks lahendusi, mis ei põhjusta vaenu. Ta ei hakkaks sõnavabadust piirama ja teisitimõtlejaid hirmutama. Patrioodid ei loe väärtuseks olla tingimata „karmid tüübid, kes oma lubadused iga hinna eest täidavad".

Arvan, et oma sammuga, mis muutis Eesti vaenlaseks ka paljud nendest, kes seda seni polnud, tahtis Ansip seljatada oma poliitilised rivaalid ja teisitimõtlejad. Ei oleks tahtnud uskuda, et Eesti peaministriks saab nii küündimatu inimene, kes keerulistest olukordadest näeb vaid üht väljapääsu ega suuda hinnata otsuste võimalikku mõju. Samas kinnitab peaministri hilisem retoorika, et ta ei teinud sündmustest olulisi järeldusi ning võib ka edaspidi astuda destruktiivseid samme.

NB! TOIMETUSELT: Toomas Vitsuti kirjutist ei avaldanud Postimees ega Eesti Päevaleht. Osaliselt avaldas selle vaid Delfi, kus lugu pälvis ligi 700 kommentaari.

[esiletõste]
Meil peaministriga on erinev arusaam mõistest Eesti patrioot. Mina pean patrioodiks inimest, kes oma riigist hoolib ning teeb kõik selleks, et Eestil hästi läheks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (55)