Professorid ju hoiatasid

URMI REINDE,      02. mai 2007


Kesknädal võttis eelmisel nädalal kontakti mõne „12 professori kirjale" (23.04.2007) alla kirjutanuga. Raivo Vetik ja Mati Hint jõudsid vastata veel 26. aprillil (neljapäeval), kui Eesti riigi mõistlikuks käitumiseks püsis veel mingisugune lootus. Rein Ruutsooga aga vestlesime juba post factum ehk pärast Ansipi valitsuse tekitatud massirahutusi Eesti pealinnas.

Esiteks, on väidetud, et olete oma südantvalutava läkitusega kaitseministri poole hiljaks jäänud. Kas hiljutises ajaloos oleks leidunud mõni õigem hetk oma Pronkssõduri teisaldamise vastase positsiooni avalikustamiseks?

Tallinna Ülikooli võrdleva poliitika professor RAIVO VETIK:
Paljud meie hulgast on seda teinud juba väga pika aja jooksul oma leheartiklite ja uuringute kaudu. Leian, et kollektiivseks aktsiooniks oli just praegu õige aeg.

Tallinna Ülikooli emeriitprofessor, keeleteadlane MATI HINT:
Mina isiklikult olen kirjutanud Maalehes 15. märtsil leheküljepikkuse arvamusloo pealkirja all „Pronkssõdur on provokatsioon". Esitasin seal pikemalt väiteid, mis on minu motiiviks ühiskirjale allakirjutamisel. Võrdle ka: Pekka Erelt, Sulev Vedler „Pronkssõduri kaitsjad müüvad natsiesemeid" (Eesti Ekspress 26. aprill 2007).

Tallinna Ülikooli poliitikateooria professor REIN RUUTSOO:
Me jäime vaid formaalselt „hiljaks", aga asi pole selles. Mina andsin oma toetuse „8. mai" liikumisele, mille eesmärk oli sama, juba kuu aja eest. Keegi ei tahtnudki meid kuulda. Hirm teisitimõtlemise ees; hirm, et keegi võiks ohustada nende „poliitikat", peegeldus kohe selleski, et Reformierakonna tipp-poliitik, parlamendi asespiiker Kristiina Ojuland võttis meid kohe „täägi otsa". ETV Foorumi saates käsitles ta kodanikualgatust kui midagi lubamatut: „Niisugused asjad ei tohi juhtuda!" Ma ei kujuta ette, et üheski Euroopa vana demokraatia riigis oleks tipp-poliitiku esimene reaktsioon hakata kodanikualgatust manama viitega, et „naaberriigil"on tava lõhestamisega tegelda, s.t et oleme nende teenistuses.


Teiseks, kes Eesti võimuinstitutsioonidest seisab Teie kirja idee ja teostuse taga, kindlustades ühtlasi Teie seljatagust? Näiteks president Toomas Hendrik Ilves? Tallinna linnapea Edgar Savisaar? Või mõni kohalik välissaatkond?

Raivo Vetik:
Meie seljatagust kindlustavad vaid meie uuringud, mis on seotud rahvussuhete ja integratsiooni teemadega.


Minule helistas mu kunagine üliõpilane, nüüdne professor Martin Ehala ja luges selle kirja telefonis ette. Palusin selle saata endale väljatrükina, sest minu arvutil ei ole internetiühendust. Olles kirja läbi lugenud, olin nõus alla kirjutama. Ütlesin ainult, et olen nõus valitsust nõustama – ükskõik millist lahendust valitsus ka ei valiks, me ei vastanda ennast valitsusele. See lause sinna sisse ei läinud. Minu soov oli, et kuidas valitsus ka ei käituks, kui ta ei käitu meie arvates ka kõige targemalt, läheks kõik nii vähese valuga kui vähegi võimalik. Et ei kulutataks Eesti riigi eelkõige moraalset, aga ka intellektuaalset, rahalist ega korrakaitselist ressurssi asjade peale, mis ei ole Eesti riigile esmajärgulise tähtsusega või mis on üles puhutud esmajärguliseks.


See küsimus otsib vastust Eestis praegu levivale mõttelaadile tasalülitada kodanikuühiskond, viimanegi sõltumatu vaatleja – andes neile kellegi agendi märk. Selles, et „40 kirja" selja taga on „keegi", oli kindel ka EKP keskkomitee tollane ideoloogiasekretär seltsimees Ristlaan, kes nimetas meid „imperialismi agentideks". Toomas Hendrik Ilvese tegevusetus veenis mind veel kord, et tal pole olemuslikku sidet ühiskonnaga, ta ei „kuule" seda. Tal oli võimalus näidata end suure poliitikuna, et luua taas osalev dialoog Eesti ühiskonnas. Meri oleks taibanud, millise ohu ees me seisame. Nüüd on tal vaid lubada: „Karistame!" See on minevikku vaagiva prokuröri, aga mitte tulevikuvisiooniga poliitiku perspektiiv.

Kolmandaks, kas Teil endal on viimasel ajal olnud väliskontakte, kus oleks avaldatud arvamust Eestis viljeldavate poliitprotsesside suhtes? (Kirjas leidub lause: "Eestile on kleebitud natsiriigi silt, meie tõsiseltvõetavus on saanud tagasilöögi.") Mis on Teie arvates sellise "sildi" esile kutsunud?

Raivo Vetik:
Sellise sildi on esile kutsunud asjaolu, et Eesti positsioon Teise maailmasõja tulemuste suhtes on mõnevõrra komplekssem võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega. Meie jaoks tähendas sõja lõppemine ka uue okupatsiooni algust, Lääne-Euroopa riikide jaoks aga tähendas see vaba ülesehitustöö algust. Selles kontekstis nähakse ka sõjamonumente.

Mati Hint:
Selle sildi – niipalju kui seda silti on – on esile kutsunud minu arvates esinduslik ja päris vohav justkui Saksa poolelt kirjutatud sõjaraamatute voog. Paljud nendest raamatutest, mida ma püüan jälgida, ei esita endale küsimust, mis oleks Eestist saanud natsi-Saksa võidu korral.

Rein Ruutsoo:
Euroopa poliitiline kultuur, eriti Põhjamaade oma, erineb Eesti postkoloniaalsest poliitilisest primitiivsusest just sellega, et see on „kultuur" . Soome jt Põhjamaade poliitikud ja teadlased, kellega tihti mõtteid vahetan, teavad meie rasket ajalugu, aga ei saa aru, miks me jätkame bolshevistliku malli poliitikat, mis panustab „jõule". See, et meil on demokraatia asemel „tahtekindla lõuaga sportlased" tegemas võimupoliitikat, on langetanud meid „endiste nõukogude vabariikide" hulka tagasi.

Neljandaks, pakute kirjas valitsusele lahkesti "valimisolekut osaleda nii probleemide analüüsil kui ühises tegevuses nende lahendamisel". Miks Teie arvates ei ole valitsus ise Pronkssõduri-küsimuse mõistliku lahendamise sooviga pöördunud nõu ja toetuse saamiseks ühiskonnateadlaste ja ühiskondlike organisatsioonide poole?

Raivo Vetik:
Eesti on suhteliselt noor riik. Vanemates riikides loomulik teadlaste kaasamine poliitika analüüsimisse ja kujundamisse ei ole siin jõudnud veel välja areneda.

Mati Hint:
See küsimus palun esitage valitsusele. Minu ja Martin Ehala mõte oli pakkuda valitsusele kompromissi otsimise teid, oma nägu kaotamata.

Rein Ruutsoo:
Meie kiri ei huvitanud sisuliselt kedagi. Valitsus sisuliselt otsis vaid argumente, et „mitte kedagi end segada lasta". Selles mõttes peegeldas Ojulandi rünnak just seda „muret". Kui intervjuus TV3-le küsiti kaitseminister Aaviksoolt, kas poleks vaja arvestada, et pool küsitletuist ei poolda kuju äraviimist, siis vastas ta külmalt, et „see pole argument". Demokraatlik valitsemine viib minuteada ellu rahva tahet, vähemalt arvestab, et tugevate vastasseisude puhul on konflikt vältimatu. Minu arvates taheti selle „suurteoga" lõplikult isoleerida Savisaar. Kuju edukas äraviimine oleks kinnitanud, et Savisaare mured on väljamõeldised, et ta „spekuleerib", ja Ansip oleks pärinud „Aljosha äratoimetaja" igavese au, mis oleks talle taganud ehk tõesti pikema valitsemise. Nüüd on ta poliitiline karjäär lõppenud, ehkki selle tunnistamine võtab veel aega.

Viiendaks, küsitluste järgi on 2/3 eestlastest Pronkssõduri teisaldamise poolt, vene kogukonnast soovib seda vaid 5%. Kuidas Te julgete minna eestlaste enamiku arvamuse vastu?

Raivo Vetik:
Monumendi teema on väga tundlik teema, mis tekitab inimestel tugevaid emotsioone. Meie hinnangul tuleks aga sellele teemale läheneda mõistusega, mitte emotsioonidega. Teadlastel on lihtsam mõistusele rõhuda, sest oma uurimistöös oleme kokku puutunud paljude teiste riikide kogemusega, mis näitavad, et selliste probleemide puhul ei ole emotsioonid kõige õigem abimees.

Mati Hint:
Ei, ma ei tahakski minna 2/3 eestlaste vastu, kuid ma arvan, et ka 1/3 on väga suur hulk. Ma ei saa ka ühe kolmandiku eestlaste arvamust ignoreerida või sellesse suhtuda põlastava üleolekuga. Minu arvates peaks ühe kolmandiku ja kahe kolmandiku vahel otsima kompromissi, kuid kahe kolmandiku najal räägitakse ju kõigi eestlaste nimel. Mina ei ole sellise demokraatia poolt, kus 51% lubab endale 49%-st jõuga ülesõitmist, sest järgmisel päeval võib suhe olla vastupidine. Sellest tekib pidev vastasseis, ja see on asi, mida ma kõige rohkem olen kartnud – vastasseisu tekitamine eestlaste ühiskonna sees. Ma ei taha, et siin satuvad ohtu ka meie ausambad.

Rein Ruutsoo:
Küsimuses on eriti oluline lõik „Kuidas te julgete?". Eestist on tõesti saanud ühiskond, kus „peavoolu" arvamusest erinev nõuab julgust. Meie ei lähe kellegi „vastu", me oleme osa rahvast, osaleme mõttevahetuses ja kutsusime konflikte mitte eskaleerivat lahendust leidma. Kollektiivne kiri oli mõeldud ühisaktsioonina, et muuta nähtavaks eesti rahva tasakaalukama kolmandiku arvamus, kelle häält polnud enam üldse kuulda. Tark Eesti on jätkusuutlik Eesti. Seda Eestit enam pole.

Kuuendaks, palun kommenteerige Teie kirjale osaks saanud avalikke ja ka vahetuid reageeringuid. Kas ühiskonna reaktsioon Teie murele meie ühise Eesti pärast on Teie hinnangul adekvaatne ja ootuspärane?

Raivo Vetik:
Reageeringuid on olnud väga erinevaid. Minu hinnangul põhineb reageeringu iseloom peamiselt sellel, kas aluseks on emotsioonid või kaine mõistus. Kaine mõistus ütleb, et teist teed lihtsalt ei ole, kui õppida elama koos endast erinevaga.

Mati Hint:
Kuulan raadiot ja loen lehti. Mulle on räägitud jõledatest internetikommentaaridest, mida ma ei loe. Seal ähvardatakse mind likvideerida ja Eestist välja saata. Need likvideerijad võlgnevad tänu võimaluse eest elada iseseisvas Eesti riigis võib-olla mulle rohkem kui iseenda tegevusele.

Rein Ruutsoo:
Me ei suutnud uskuda, et valitsus ei võta tempot maha, kuigi ei uskunud imesid ka mitte. Meedia ei tahtnud meid aidata, tegi minimaalse: ajalehed lihtsalt „võtsid teatavaks", TV reageeris tuimalt, paar-kolm vene ajalehte avaldasid kirja 2-3 päeva hiljem. Ei mingit toetust juhtkirja või antud ruumi tasandil. Tundub, et valitsuse taha asunud meedia ei soovinud segada sedalaadi „peajoone" poliitikat, mida on ise aidanud luua ja kogu aeg toetanud. Polnud ühtegi poliitilist rühmitust, eriti aga näib dialoogipartner puuduvat venekeelsete seas, kes oleks mõistnud, et kompromiss on ainus tee, mis väldib katastroofi. Valitsus valis poliitilise avantürismi tee – ehk läheb õnneks... Ja hävitas kogu Eesti senised saavutused. Radikaliseeruvas, eestlastele lubatud „ühe tõe Eestis" oli tunda sallimatuse kasvu. Nüüd näib, et osa inimeste koondumises hüsteerilise valitsuse ümber on mõistusele avatud arutlusruum veelgi vähenenud. Tõele näkku vaatamine, probleemide arutamine jne tähendaks nende arvates ju Savisaare ja tema arusaamade tunnistamist. Seda aga ei saa ju lubada, hukkugu või Eesti!



[Pildiallkirjad:]
RUUTSOO: Minu arvates taheti selle „suurteoga" lõplikult isoleerida Savisaar.

HINT: Ma ei taha, et siin satuvad ohtu ka meie ausambad.

VETIK: Kaine mõistus ütleb, et teist teed ei ole, kui õppida elama koos endast erinevaga.

Viimati muudetud: 02.05.2007

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (63)