Tunnustage ka põlistallinlasi!

Aarne Toppasia,      13. detsember 2006


Eestis jagatakse tunnustust ja lugupidamist eri kategooriate alusel.
Uue vabariigi algaastail sain teada, et mulle tuttav ärimees Kanajev, kes juhtis Muuga sadamat, sai Eesti kodakondsuse – teenete eest. Muide, see Eesti kodanik ei rääkinud eesti keelt. Nõukogude ajal omistati linna aukodaniku tiitel sel lihtsal põhjusel, et mees elas tol momendil Tallinnas.

Aga ära on unustatud need silmapaistmatud lihtsad inimesed, kes on sündinud ja elavad seniajani Tallinnas. Suurem osa põlistest elanikest on surnud ja neist jääb järele vaid mälestus. On aeg hinnata vanu inimesi, kes veel elus ja on andnud oma panuse linna arengusse.

1942. aastal Tallinnas Lembitu tänava sünnitushaiglas ilmavalgust näinuna mäletan suurepäraselt ka purustatud Tallinna, sest elasime Kaasani ja Imanta tänava ristmikul, otse Kaasani kiriku peavärava vastas. Meie majast kuni „Estonia" teatrini laiusid varemed. Mäletan linna taastamist ja uute majade kerkimist – toimusid muutused paremuse suunas.
Vahepealsel nõukogude perioodil, kui siia voolas kokku hulk rahvast idapoolt, kadus ära kodulinlase tunne ja olemine, sest ka suhtlemine käis üha rohkem vene keeles.

Praeguste linnaisade kohustus on mingil moel ja määral tunnustada neid Tallinna põliseid elanikke, keda jääb järjest vähemaks.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)