Tegelda tuleb Eesti tõeliste muredega

Miks on nii, et kui Keskerakonna liikmete seas valitsevad erimeelsused, nimetatakse seda partei lõhenemiseks, aga teiste erakondade puhul - demokraatlikuks diskussiooniks? Miks nimetatakse Euroopast tulevate käskude (sealhulgas päris kallite) tingimusteta täitmist koostööks, aga Venemaale visiidi teinud poliitikut mõjuagendiks? Miks öeldakse, et Edgar Savisaar juhib erakonda autokraatlikult, kuid Andrus Ansip kindlakäeliselt, kuigi poliitika köögipoolt tundvad inimesed teavad suurepäraselt, kui palju või õigemini kui vähe demokraatiat Reformierakonna juhatuse istungeil sallitakse; IRL-ist rääkimata.

Raske öelda, kas nende küsimuste esitamiseks peab tingimata olema keskerakondlane, ent ajuti tundub, et Eesti avalikus diskussioonis jäetakse mõned küsimused küsimata ainuüksi seetõttu, et küsija kardab külge saada märki „savisaarlane".

Keskerakonnast on visalt kujundatud paaria-kuvandiga partei, mis on otsekui üksik hunt, keda kolm jahimeest ilmselgelt pingutades püüavad nurka suruda.

Keskerakonda seotakse süüdistustega
Pika pusimise tagajärjel ongi Keskerakond maakondades populaarsust kaotanud. Nägime seda viimaste Riigikogu valimiste ajal. Paraku ei jätkunud parteis piisavalt üksmeelt, ning meie Riigikogu-fraktsioon lagunes. Lagunemise mõju laienes ka maakondadesse. Mis teha, kui inimesed väsivad või kui isiklikud huvid ei ühti enam erakonna huvidega!

Paraku ei suutnud kõik erakonnast lahku löönud parlamendiliikmed säilitada väärikust ja tegid kodukandis usinat kihutustööd, et ärgitada inimesi parteist lahkuma. Kahju, et inimesed sedavõrd mõjutatavad on.

Sügistalvine hooaeg on alanud suhteliselt traditsiooniliste Keskerakonna vastu suunatud süüdistustega, kus hinnanguid on rohkem kui fakte. Nagu tavaliselt, võiks öelda. Kuid nagu näitab mitu kohtuprotsessi, juhtub ka nii, et inimesel pannakse käed raudu ja ta mõistetakse avalikkuse ees juba ette süüdi, kuid kohus mõistab „kurjategija" õigeks.

Tõsi on, et mida rohkem on Keskerakonna käed seotud igasuguste jamadega, seda vähem jätkub tal energiat tegelemaks päriselt elus eksisteerivate probleemidega. Võib mõista, et see ongi meie konkurentide strateegia. Kahjuks.

Sest teemasid, millega poliitikud peaksid tegelema, jätkub küll ja veel. Raske on nõustuda mõne valitsusliikme seisukohaga, et ületundide all lookas meedikud saavad niigi hästi palka ja et enne tuleks hulk pedagooge koondada, kui nende palgatõusust saab rääkima hakata.

Eestlased jälle pagulasteks
Vaatamata näilisele majandusedule muutub elu ääremaadel üha raskemaks, sest riiki, mis vajalikul hetkel appi tuleks, seal enam näha pole. Kadunud on päästeteenistus, politsei on kaugel, elukondlik teenindamine on sisuliselt lakanud olemast.

Omavalitsustelt on valitsus viimastel aastatel koorinud seitse nahka, mistõttu puudub neil võimekus oma elanikke tõhusalt toetada ning kohapealset eluolu arendada. Kui aga omavalitsus ei arene, siis mis seal inimest üldse kinni hoiab? Euroopa jõukatele makstavad abisummad Eestis töökohti juurde ei loo, sestap valitakse meil järjest rohkem paguluse tee.

Jah, me nimetame neid, kes on läinud piiri taha tööd otsima, „väliseestlasteks", kuid olemuselt on tegemist majanduspagulastega.
Meil kiidetakse küll päevast-päeva Eesti madalat tulumaksu, kuid miks ometi suunduvad meie inimesed tööle riikidesse, kus tulumaks pole meie omaga võrreldes mitte üksnes kõrge, vaid koguni astmeline?

Ei, ma ei hakka kiitma astmelise tulumaksu voorusi, mida iga vähegi sotsiaalset närvi omav inimene niigi mõistab. Elu kitsaskohtadele ei saa läheneda üksikute meetmete, vaid lahenduste paketiga, mille osaks on ka astmeline tulumaks, mis võimaldab vähekindlustatutel paremini hakkama saada.
Tahan teid, head lugejad, üles kutsuda kainele kaalutlusele, et näha puude taga metsa. Eesti majanduslik areng ja inimeste igapäevane heaolu ei ole vastandid, nagu valitsusparteid seda välja paista lasevad, öeldes, et ainus viis, kuidas ellu jääda, on riigi kulutusi vaid rohkem ja rohkem koomale tõmmata.

Vastupidi: majanduse arengu peamiseks eelduseks on rahulolevad inimesed, kes saavad ja tahavad tööd teha. Head näited on siinsamas üle mere Põhjamaadest võtta. Parempoolsete arvamus, et Põhjala heaolusüsteem Eestisse ei sobi ja et peaksime edaspidigi punnitama selle nimel, kuidas võimalikult odavalt tööd teha, on väljamõeldis.

Kuigi Eesti rahvuslik rikkus jääb Soomele ja Rootsile veel kõvasti alla, ei takista see meil juba nüüd sisse viia muutusi, et järk-järgult sotsiaalselt turvalisema ühiskonna poole liikuda. Keskerakond on selle eesmärgi täitumise üks tagatis.

Pildiallkiri:
ERAKONNA LAEVUKE: Toomas Paur kirjutab, et mida rohkem on Keskerakonna käed seotud igasuguste jamadega, seda vähem jätkub tal energiat tegelemaks päriseluliste probleemidega. Pauri hinnangul see ongi KE konkurentide strateegia. Kuid seda enam on keskerakondlastel endil vaja hoolt kanda selle eest, et erakonnalaevuke kindlal kursil püsiks - on ju küllalt nähtud, et „paadikõigutajatel" pole erilist õnne ka uutes „paatides".
Pildil KE kokkutulek 25. juulil 2009. aastal Käsmus. Laeva pardal erakonna lipp, erakonna esimees ja erakonna Lääne-Virumaa piirkonna juhtkond.

Jaga |