Kellel on Eestimaal hea elada

27. veebruar 2008


Poliitikud on muretsenud, et EL võib muutuda kahekiiruseliseks ja Eesti jääks „teise kolonni". Ilmselt kõlab banaalsena ja äraleierdatuna ikka veel kõnelda „kahekiiruselisest Eestist". Kuid miks vaikis president Toomas Hendrik Ilves EV aastapäevakõnes maha praeguse ühiskonna kõige kõrvetavama mure?

„Kümne aasta pärast me tahame, et oleks palju rohkem seda, mis praegugi on hää. Ja palju vähem seda, mis ei ole," sõnas president. Meile kõigile meeldiks kõnelda tulevikust optimistlikult ja loota parimat. Siiski ei saa mööda vaadata tegelikest Eestis tooni andvatest murelikest tendentsidest.

Silmaklapid peas, eufoorilistele tunnetele üha enam „gaasi andes" ei märka koalitsioonipoliitikud enam tee ääres kolletunud rohtu ega raagus puid. Nähakse vaid soovunelmat terendamas tee lõpus ja kihutatakse selle poole, kuigi aeg oleks pidurdada ja kordki mõelda, kuidas keskkonda paremaks muuta nii, et kõigil, mitte vaid „Eesti edu vormelis" kihutajatel oleks meie riigis hea elada.

„Me oleme vabad. Me elame vabaduses ise valida oma elukutse, oma usk või uskumatus. Oleme vabad, et sõita kõikjale Euroopas. Vabad tähistada oma riigi sünnipäeva ja niisama vabad seda mitte teha," sõnas president Toomas Hendrik Ilves.

Siiski jättis president mainimata vabaduse mõiste sihikindlat muutumist Eesti riigis privileegiks. Inimene, kelle kodupaigas Eesti Post paneb kinni postkontori ja kus likvideeritakse külapood ning liikumisvabadust piirab bussipileti ülikõrge hind või koguni liini likvideerimine, ei tunne end kodumaal vabana. Riik peaks eelkõige suurendama kõigi inimeste vabadust. Ilma suurte sõnadeta.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)