Kes tõi taasiseseisvumise?

OLEV REMSU,      26. aprill 2006


Kirjutasin siinse loo õige mitu kuud tagasi ühe päevalehe jaoks, kus aga see ei leidnud kasutamist. Seejärel saatsin kultuurilehele, ent siis oli Lennart Meri juba haigestunud, ning see põhjustas artikli seismajäämise. Nüüd olevat asi juba vananenud. Kas ikka on?

Juba hulk aega on möödas Jaan Isotamme toimetatud ja Virkko Lepassalu koostatud-kirjutatud raamatu "Süümepiinadeta. Georg ja Lennart Meri sidemetest eriteenistustega ja selle tagajärgedest" ilmumisest, ent kaua müügi-edetabeli tipus püsinud teose ümber valitseb vaikus, kui mõni valvas äkkreageering maha arvata. Kas see kummaline tõik iseloomustab teadmatust või teadjate moraalset palet?

Vaikimine pole kuld

Kuuldavasti on bestsellerist ilmunud korduvtiraazhegi, kuid hauavaikus püsib. Mõneti on see siiski mõistetav: vaikimine toimub egohuvides; rääkida – see tähendab teha midagi ühiskonna heaks. Kindlasti leidub neid, kel asja kohta täpsemat infot, ent kes keelt hammaste taga hoiavad, kaalutledes: ei tea, mis see mulle annab, kui välja lobisen.

Mina arvan teisiti: isegi teose üllitajate seisukohtadega nõustumata, neile ehk tõestamata kuulujuttude edastamistki ette heites, tuleb ikkagi tervitada katset tõde päevavalgele tuua. Ja ükskord on kõik selge niikuinii; ka nende nimed, kes teadsid, ent suu lukus hoidsid.

Ütlen kohe, et mul pole aimugi, kas alapealkirjas nimetatud isikud on olnud seotud mõne luure- või vastuluureasutusega, ehkki mõlema mehe eluloos on kummalisi pöörakuid ning Lennart Mere abi nende sõlmede lahtiharutamisel oleks olnud igati oodatud.

Minagi olen käes hoidnud mõne vääritu asutuse paari toimiku koopiat, kuid nende puhul ei saaks ma kuidagi ümber lükata hinnangut "Võltsitud!", ehkki mulle näis nende sisu ehtsana. Ja peale selle ei oska ma öelda, kui suurel määral on luureteenistuste salakavalus ülepluhvitud.

Kangelane või reetur?

Ent peale nende "delo'de" olen lugenud Jorge Luis Borghese novellette "Mõõgaarm" ning "Reeturi ja kangelase teemal" (kogumikus "Fiktsioonid"), samuti tean üht-teist ajaloost ja religioonist.
Mõlemad Borghese palad on kirjutatud Iiri revolutsioonist, mõlemas on ära vahetatud kangelane ja reetur. Eriti põnev on teine lugu, milles tuleb välja, et Iiri revolutsiooni juht Fergus Kilpatrick oli tegelikult reetur, kes ennast ise surma mõistis, ent kelle võitluskaaslased pidasid vajalikuks revolutsiooni võidu nimel tema märtrioreooli säilitada, vaikisid maha liidri äraandlikkuse, mis võib-olla polnudki äraandlikkus, vaid vaenlase seestpoolt õõnestamine.

Kas meil oleks kõrvutada seda episoodi millegagi oma ajaloost?

Teoses "Süümepiinadeta" leiame 151. leheküljel umbes samasuguse kaasuse. Autori väitel otsustati 1995. aasta augustis Tallinnas, Näituse tänava residentsis reformi- ja keskerakondlaste kohtumisel Siim Kallase eestvõttel:kui peaks ilmnema vastuvaidlematuid tõendeid president Lennart Meri seotusest KGB-ga, siis Eesti riik neid käsitlema ei hakka.

On teada, et ka Borghes kasutas, hoolimata oma kogumiku pealkirjast "Fiktsioonid" (või just nimme seepärast?), tõsielus juhtunut. On korduvalt tõestatud, et üks Iiri revolutsiooni juhte Eamon De Valera (1882–1975), kes 1919. aasta Iiri iseseisvussõjas pärast tõsiseid lüüasaamisi võttis kasutusele edukaks osutunud ja Iirimaa iseseisvuseni viinud terroritaktika, oli Briti agent. Ja samas on see süüdistus jälle ümber lükatud. Meil on see aga tegemata.
Oletatav agent De Valera vihkas britte sedavõrd, et saavutas juba vaba Iirimaa ühe juhina oma riigi neutraalseks jäämise Teises maailmasõjas. See erapooletus oli sedavõrd Saksa-meelne, et De Valera käis siis, kui sõnum Hitleri enesetapust Dublinisse jõudis, Saksamaa saatkonnas Hitlerile austust avaldamas. Tegu ei olnud sugugi poliitiliselt mõttetu, nagu võiks arvata – Eamon De Valera kogus selle sammuga populaarsust ning valiti pärast sõda mitu korda Iirimaa presidendiks. Minu vaenlase vaenlane on minu sõber… Kes on lugenud Heinrich Bölli Iirimaa-päevikut, see teab: Iirimaal tullakse sulle igas pubis rääkima, et natsid ei olnud need kõige halvemad, et Hitler oli tore mees, et kunagi hinnatakse ajalugu ümber.

Kas meenutab väheke meie "õllesaale"?

Jumalasulaste patused teed

Ja milleks üldse minna Iirimaale, kui näiteid leidub lähemalgi?

Bolshevike vaenlaseks number kaks (pursuide järel!) oli kirik. Selle hävitamiseks kasutati mõnevõrra peenemat taktikat kui veresaunad ja varanduse konfiskeerimine. Üks neist oli kirikutegelaste massiline värbamine agentideks ja informaatoriteks. On koguni väidetud, et peaaegu kõik Vene õigeusukiriku vähegi kõrgemad ja pikemaaegsemad tegelased olid suuremal või pisemal määral seotud KGB-ga. Samuti on arvatud, et mingil määral kehtib see oletus kõigi N. Liidus tegutsenud konfessioonide kohta. Mõned n.ö paljastatud kirikumehed ise on kaitsnud end tunnistusega, et Jumal käskinud neil olla kiriku päästmiseks järeleandlik.
Stalin deklareeris, et kui see tuleb kasuks bolshevismile, siis läheb ta koostööle kasvõi vanakuradi endaga. Sedapuhku ei läinud vanakuradiga kokkuleppele Stalin, vaid jumalasulased… Ja tulemus? Teame, et nii ÜK(b)P kui ka NLKP keskkomitee langetas paar korda otsuse kirikute lõpliku likvideerimise kohta, ent täna pole N. Liitu, likvideerijad on likvideerunud, kuid kirikud on kenasti alles.

Olen üsna kaugel sellest, et õigustada reetmist. Tahan jõuda küsimuseni: mida teha siis, kui ühel kenal päeval peaks selguma midagi vapustavat?

Georg Meri – presidendiks?

Teoses "Süümepiinadeta" vihjatakse Lavrenti Beria ja Mihhail Gorbatshovi mõningate sammude sarnasusele (lk. 81, 104 jt), koguni nende absoluutselt erinevate meeste poliitikamustri kokkuklappimisele. Leiame varemgi kuuldud oletuse, et vahest Beria pakkus Georg Merile kavatsetava Mongoolia-sõltumatusega Eesti Demokraatliku Vabariigi presidendi kohta?

Minu jaoks tekib siin allikaõpetuslik probleem. Milline ajalooallikas on usaldusväärne, kes või mis määrab allika tõesuse?
Näiteks Eamon De Valera puhul on esitatud dokumente, mis justkui tõestaksid tema seotust Briti võimudega, ent seejärel on need kõik võltsinguks kuulutatud. Tõde ei ole varjatud, see on müraga kinni mätsitud.

Meie probleemi puhul tahab "Süümepiinadeta" esitada kirjalikke ajalooallikaid, kuid pigem kaldub suuliste suunas, edastades rahvapärimusi.

Ja nüüd küsingi: mille poolest on esimesed teistest ehtsamad? Esimesi võib võltsida, ja teha seda väga meisterlikult, võib ka hävitada. Teisigi võib üles puhuda ja "sosistamispropaganda"-teenistus võib liikvele lasta valekuuldusi, ent hävitada neid pole võimalik.

Vahest laseks lati madalamale – võtaks tõesemana suulisi-mälestuslikke allikaid, mis mulle tunduvad olevat mis tahes dokumentidest väiksema valeprotsendiga?

Ärgu pandagu pahaks, aga ma lihtsalt ei usu kõigisse KGB arhiivist leitud paberitesse. Teame, et mungad kirjutasid leetopisse (Vene kroonikaid) sajandist-sajandisse ümber nii, et need "õigemalt" kajastaksid hetke-kaasaja meelsust. Miks ei võidud samamoodi teha aastail 1917–1991? Ja ehk hiljemgi?

Dokumendi puudumisse usun veel vähem

Selgemast selgem on see, et ajaloodokumente hävitada on ikkagi tunduvalt lihtsam kui uusi sepitseda.

Niisiis – kõige vähem häirivad mind "kiirreageerijate" etteheited, et Virkko Lepassalu ja Jaan Isotamme raamatus "Süümepiinadeta" edastatakse tõestamata pärimusi. Aga seda tehakse varjamatult – kohe on öeldud, et "kuuldavasti". Ka niisugused "kuuldavasti"-asjalood tulevad talletada, sest neis võib olla rohkem tõde kui arhiividest välja kaevatud ürikutes.

Ja nüüd küsingi lõpuks: mida teeme siis, kui ühel, teisel või mõlemal moel peaks kunagi selguma, et Eesti taasiseseisvumise alguski pole KGB-st puhas? Kas loobume taasiseseisvusest? Aga kuidas seda teha?

P.S.
Kes oleks pidanud neile küsimustele vastuse andma? Minu poolt sügavalt austatud Lennart Meri ise, loomulikult. Ja mäletan üht tema intervjuud, milles ta oma isa kaitstes lubas ka seda teha. Arvan, et pole sugugi võimatu, et ta pidas sõna, ainult et meie saame seda lugeda vähem või rohkem aega hiljem.

Kokkuvõttes: oli suur president!

/Illustratsioonid:
KURIKUULUS DOKUMENT: Sellest nähtub, et Georg Meri oli nõukogude julgeoleku agent hüüdnimega "Obnovljonnõi". 1951. a. lõpul saatsid ENSV julgeolekuministeeriumi ametnikud oma ülemustele Moskvas vastavalt nende nõudmistele agent "Obnovljonnõi" isikliku toimiku.

1992. a. sügisel presidendivalimiste eel kuulutas Isamaaliit eesotsas Mart Laariga ajakirjanduses "avalikuks laimuks" igasugused väited, nagu tegutsenuks Georg Meri nõukogude julgeoleku agendina. Lennart Meri ise ei leidnud aega oma isa minevikule pühendatud pressikonverentsile ilmuda. Nii jäid vastuseta küsimused, kas ta on oma mõttekaaslastele kommenteerinud mõnesid oma kirjatöid, nagu näiteks "Marxi-Engelsi-Stalini ideed on surematud" (E. Nõmme varjunime all „Edasis" 1953. a) või "Kommunistlik partei võitluses nõukogude teatri ideelisuse ja kunstimeisterlikkuse eest" (koos Hans Luigega „Sirbis ja Vasaras" 1953.a).
Dokumentide reprod ja pildiallkirjad Virkko Lepassalu raamatust "Süümepiinadeta"/

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (23)