13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Jonnipunn või aatemees?VELLO REKKARO, 13. august 2008Jonn ja aade on päris erinevad mõisted. Jonnipunn ja aatemees!? Kui kirjutada, et teadlane ei jäta jonni, on seda raske selgitada, teadmata, milline on kuulaja või lugeja arusaam maailmaelust, kuidas ta suhtub kaaskodanikesse ning ühis- ja inimkonda. Me ei tea, kas on tegemist sotsiaalselt arenenud isendiga, kes panustab ühistöösse ja selles tekkivasse sünergiasse, või on ta orienteeritud parasiitlusele, kes igal võimalusel püüab teha n-ö rehepappi oma kaukasse. Näiteks tõlgendab ta elumõtet: lollidelt tuleb nende raha (vara) ära võtta ükskõik kuidas – kas vägivalla, pettuse või kelmusega. Teadlased ja ettevõtjad Teadusega tegelevad inimesed eelkõige uudishimust, et teada saada midagi uut, avastada seni veel tundmatuid asju või seoseid asjade ja nähtuste vahel, s.o seaduspärasusi. Loomulikult on ka teaduses palju käsi- ja juhutöölisi, kuid uut teadmist inimkonnale toodavad ja teadmisi kohalikule sootsiumile rakendamiseks levitavad eelkõige õpetajad-õpetlased. Innovatsiooniga – leiutiste, avastuste, uue või olemasoleva teadmise kohalikult uudse kasutamisega saavutamaks suuremat tõhusust ja sellega konkurentsieelist majanduselus – peaks aga tegelema iga edukust taotlev ettevõtja. Kas õpetaja kiusab õpilast, kui püüab teda sundida õppima? Ainevahetusega toime tulev ja teatud reflekse ning harjumusi omav organism püüab muganeda, mitte pingutada. Inimkooslus vajab aga oma edukaks kestmiseks kogemuste-teadmiste edasiandmist üksikindiviididele, isegi kui need ise veel selliste teadmiste ja oskuste eelseisvaks eluks vajalikkust ei hooma. Soovides mõjutada üksikisiku arengut, et ta säiliks ja ühiskonnale sobivaimal kombel rakendust leiaks, seega ühiskonna jätkusuutlikkuse huvides, tuleb teda õpetada. See on kõige otstarbekam inimeste mõjutamise vorm, kuni ta ise veel ei ole võimeline vaimselt edasi pürgima. Kas õpime kooli või iseenda jaoks? Keskkoolis ladina keele tunnis panime kirja sõnumeid kaugest minevikust. “Non scholae, sed vitae discimus” – õpime elu, mitte kooli jaoks. Kuid juba antiikajal ironiseeriti ka kooliõppe üle, sest millest muust räägib Seneca “Kirjade” ülestähendus: “Non vitae, sed scholae discimus”! Vist ikka õppimisest pelgalt hinnete pärast? Täna siis eliitkooli ja nn paremasse seltskonda pürgimiseks? Aga ka nende lihtsate eesmärkide taotlemisel saab ju õppur palju teada, mida edasises elus võib tõenäoliselt vaja minna või mille teadmine eristab teda tulevikus neist, kes ei tea. “Teaduse juurde ei ole laia maanteed ja ainult need jõuavad ta säravate tippudeni, kes raskusi kartmata ronivad järske radasid mööda.” Selline loosung oli pool sajandit tagasi Tallinna Polütehnilise Instituudi (nüüdne Tallinna Tehnikaülikool – toim) suurima loengusaali, VII auditooriumi otsaseinal Koplis, kui mina seal 1957. aastal õppimist alustasin. Uues Eesti Vabariigis on rahval elu olnud raske ja rahvas kidub, kuid parajalt haritud kelmidele on Eesti olnud tõeline imedemaa, mida nad omavahel ka Lollidemaaks nimetavad. Anastamine rahvuslikkuse sildi varjus Rahvuslikus vaimustuses noorukite kamp, kes sai 1992. aastal võimule väliseestlaste ja baltisakslaste rahalisel toel ning tänu valijate heasüdamlikule lihtsameelsusele, võimaldas võõramaalastel anastada meie maa majanduslikult. Siinse rahva varade omastamise skeemidest kõige müstilisem oli varade nn tagastamine 1940. a. omanikele. Tegelikult ei saanud ju keegi tagasi poolsajanditagust vara, vaid endale kingitusena võeti omandiõigus siinse rahva kahe põlvkonna töö viljadele, jättes nad ilma õigusest oma töö viljadele. Sisuliselt viidi taasiseseisvunud Eestis läbi riigipööre ja selle tagajärjel on tänane eestlane kaotamas peremeheseisu Eestimaal. Aatemeestele see vastuvõetav muidugi ei ole, saamamehed aga tunnevad ennast hästi, nagu nüüd näeme. Kuid jonnipunlikkus siin paraku ei aita...
VELLO REKKARO mõtleja Viimati muudetud: 13.08.2008
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
