Kriisi-istangult. Satiiriline stseen

„Kuramus küll! Õigus jah, üks koristajakoht sai seoses palgafondi kokkuhoiuga ära koondatud,“ ütles Andrus. „Kuulge, poisid, meil on ju lähedal see miljonipeldik. Lähme sinna, sest Tallinnas ei paista veel kriisi olevat – see kemps on kindlalt avatud,“ ütles Ivari. „No krt! Ennem lasen  püksi, kui linnale kuuluvat peldikut kasutan!“ põrutas Mart.

„Aga laseme siit ülalt aknast alla,“ tegi Andrus ettepaneku. „Ei tea, kas tasub, all võib mõni inimene pähe saada,“ kahtles Ivari. „Mis neist inimestest! Peaasi et meie oma vajadused ikka rahuldatud saaks,“  ütles Andrus ja juhtis joa laias kaares linna poole. „Noh, kui nii, siis nii!“ nõustusid Mart ja Ivari ning järgisid juhi eeskuju. Koalitsioon peab ju ühtne olema!

Kergendatud tundega läks pidu edasi. Vastu hommikut lõppesid joogid-söögid otsa ning mehed hakkasid laiali minema. Ivari pakkus välja, et põrutaks õige Võrumaale –  tal uus laar puskarit valmis saanud –, aga Andrus ei võtnud vedu, sest Tartu maraton oli ukse ees ja siis peab vormis olema. Tuiskaski Ivari üksi minema. Mart ja Andrus nõristasid veel viimased piisad oma klaasist, sest raiskamine ju kurjast.

„Ära sa, Andrus, siis unusta Edgarile helistamast, et ta linna ikka hommikuks ära roogiks...“ ütles Mart. „Noh, tshau-pakaa!“

JUHANIPOJU

Jaga |